Esinedes esmaspäeval Riigikogu istungil vabas mikrofonis, rääkis EKRE Riigikogu saadik Peeter Ernits hoitavalt sellest, kuidas Eesti ühe käega annab justkui Ukrainale suurt abi, teise käega aga võtab sellelt maalt seal nii vajalikud meditsiinitöötajad ära ning lubab Eestis varjuda desertööridel, saades selle eest venestuva kodumaa.
“Viimasel ajal Tallinna linnas liikudes on kuidagi mingit võõrapärast vene keelt palju kuulda. Ja mitte ainult Tallinnas. Ka Tartu linnas, kohtades, kus seda seni on olnud suht vähe on kuulda.
Need lood, mida ma isiklikult olen viimase paari-kolme nädala jooksul kuulnud erinevates Eesti punktides, need tekitavad huvitavaid mõtteid. Näiteks ühes väikeses Eesti provintsilinnas jõin hommikul kohvi ja vanem proua jutustas mulle, mis toimub tema akende all. Ta elab kahekorruselises majas ja üle trepikoja on teine korter. Seal elab üks neljakümnendates Ukraina pere: isa, ema, kaks last. Kõik need kaks-kolm kuud ei ole nad tööl käinud. Aga iga nädal tulevad suurte kottidega, kus on saadud riideid, ja panevad selle vanaproua akende all prügikasti. Ja vanaproua küsis mult, miks nad omasugustele ei anna seda ja miks nad tööl ei käi. Ma ei osanud vastata.
Tallinna taksojuht mõni päev tagasi rääkis, et ta pole näinud varem sellist kupeedžiipi ühes Tallinna peenemas äärelinnas, täies elujõus Ukraina mehed selliste džiipidega käivad vaatamas uusi kalleid kortereid. On isegi konkreetne aadress.
Üks Eesti provintsilinn. Mäletate, kunagi oli siin kõnepuldis üks Slava Ukraini lärmakas daam, kes noomis meid, miks me ei ole Ukrainat aidanud. Ta oli siinsamas saalis siinsamas puldis. Suvel kohati teda ühes provintsilinnas, kohvikutepäev oli. Ta käis nende – kui palju on neid kohvikuid meie mõnes provintsilinnas –, käis nende väheste kohvikuomanike juures ja ütles, et te olete veel vähe Ukrainale andnud. Ja kui üks neist ütles, et käive on väike, kundesid ei ole, et mul on kassas ainult 75 eurot, siis ta ütles: “Näita!” Näita, kas on 75 eurot, aga poole võiks ka sellest Ukrainale anda. Mis asi see on? Väljapressimine. Slava Ukraini!
Ja neid näiteid on küll ja küll. Kui nüüd vaadata viimaste nädalate statistikat, siis kui enne olid noored ja keskealised naised oma väikeste lastega või ilma nendeta, siis praegu on ka mehemürakaid. Neid, kes peaksid olema Ukrainas rindel, hulgub Tallinnas ja Eestis ringi või sageli õigemini, vabandust, mitte ei hulgu, vaid sõidab oma uhkete autodega. 18 kuni 60 aastat. Need, kes peaksid olema rindel, mida nad teevad? Ja neid on rohkem praegu kui naisi ja lapsi, kes on tulnud siia. Mis toimub? See, et me oleme 0,4% SKT-st andnud sõjapõgenikele, kes on Eestis, see on juba suurem summa ja see on maailmarekord. Me jagame ja Tšehhiga esikohta.
Kõik see toimub meie silme all. Toimub totaalne venestamine. Veeneestaamiine! Nii nagu õndsa Karl Vaino ajal. Karl Vaino on ammu surnud. Ja me oleme rahulikud siin. Jah, arvetega on tõsiselt palju rohkem probleeme ja hakkab olema veel. Aga see on ka see, millest peaks rääkima, ja siin saalis eriti veel.”