20.09.2022
Anti Poolamets
Õiguskantsler Ülle Madise andis teisipäeval Riigikogule ülevaate oma tegevusest, mille järel sõna võtnud EKRE Riigikogu saadik Anti Poolamets kritiseeris teravalt tema tegemisi ja tegematajätmisi.
“Minu tunne ütleb, et tegematajätmistest ja minnalaskmistest ja õigusriigi pretsedenditust nõrgendamisest võiks rääkida julgelt tund aega ja mul jääks ikka ajast puudu. Nii et ma saan teha ainult mõned ääremärkused.
Ma näen, et õigusriigi olukord on ilmselt halvim 30 aasta jooksul: pretsedenditud, suurejoonelised põhiõiguste rikkumised, stalinistliku pealekaebamisseaduse pealesurumine, Euroopa Liit nõuab liikmesriikide viimaste kaitsevallide mahatõmbamist, vetoõiguse äravõtmist. Ja kõik olevat hästi, üksikud veel esinevad puudused, peenhäälestusega on veel midagi viltu. [Kui ma] oleks õiguskantsler, mingil põhjusel sattunud sellisele kohale, siis ma astuks tagasi sellisel ajal, kui minu ajal toimub pretsedenditu põhiõiguste rikkumine ja ma ei saa mitte midagi teha. Vaat see oleks au, mida endale võtta. Lihtsalt öelda, et mu käed on lühikesed, ma ei saa mitte midagi teha, poliitikud rullivad üle, teevad meile mingisugust Eesti rahva peapsühhiaatri Konstantin Pätsi laadis riiki siin. Eesti rahvas olevat ju haige olnud. Nüüd ta oli jälle haige, oli vaja sundkorras talle süsti teha. Sundvaktsineerimise juurde ma kohe tulen.
Õiguskantsler vastas Mart Helmele, et ka üks või teine tavalise inimese tavaline juhtum on oluline. Jah, on, aga selliste üksikjuhtumite lahendamiseks piisab ka kohtusüsteemist. Me peame selleks ülal pidama tõesti institutsiooni, mille hoone näeb välja nagu Stenbocki maja, laiub Toompea kohal. Kas me saame sealt piisavalt resultaati? Ei saa ju. 30 aasta kõige kriitilisem seis on praegu.
Kuulsin hämmastavaid võrdlusi õiguskantslerilt, riskianalüüside õiguspärasuse osas toodi võrdlusi haiglate eriosakondadega. Õiguskantsler unustas ära, et just Tallinna Halduskohus lükkas tagasi kõik sundvaktsineerimise argumendid Kaitseväelt, PPA-lt. Ta ei maininud seda sõnagagi. Alles Mart Helme küsimuse peale poetas ta ühe lause, et võib-olla Riigikohus vaatab selle ümber. See oli väga lootusrikas lause, et äkki ikkagi Riigikohus teeb selle asja kuidagi mitte nii karmiks. Ja Tallinna Halduskohtu otsus on teedrajav. See näitab, kuhu me jõudnud oleme. Institutsioonid kukkusid läbi, mitte ainult õiguskantsler.
Esimest kaitsevalli me näemegi Tallinna Halduskohtus, mis annab meile lootust, et me ei ole päris soos, kus me rabeleme laukas ja mida rohkem rabeleme, seda rohkem põhja vajume. Keegi peab ju ulatama käe, et laukast inimene välja tõmmata. Tallinna Halduskohtu otsus on just midagi sellist, see annab lootust, et meid tõmmatakse sealt välja. Nii et õigusriigi tervisega on lood väga halvad.
Möödunud aasta septembris vaidlustas EKRE valitsuse koroonapiirangute õiguspärasuse ja sundvaktsineerimise. Henn Põlluaas ütles, et me ei lepi valitsuse valitud strateegiaga rakendada Eestis sisulist sundvaktsineerimist Kaitseväes, politseis, koolides, koos sellega kaasnevate karistusaktsioonidega, iseäranis olukorras, kus puudub konsensus vaktsiinide tõhususe ja ohutuse osas. Ja nüüd, 31. augustil sai see kõik kinnitust. Aga õiguskantsler ei pidanud vajalikuks poole sõnagagi seda rõhutada, seda teedrajavad kohtuotsust.
Kodakondsus olevat ka justkui teisejärguline. Vaadake, Rootsis ühest-kahest mandaadist piisab, kas tuleb parempoolne koalitsioon või vasakpoolne. Ja Vene kodanike osalus Eesti valimistel ei puuduta õiguskantslerit, ta kehitab õlgu. Sellega ju moodustatakse meie valijaskond ja meie riik, meie valija ongi meie riik. Okupatsiooni ajal meie valijate hinges ja nende nimedes oli meie riik alles.
Kaja Kallase juhtimisel viidi läbi sundvaktsineerimine, kõikehõlmav teadusliku aluseta koroonaapartheid. Tehti ebaõiglane, õigusvastane, põhiseadusvastane otsus. Teiste institutsioonide tegevus Tallinna Halduskohtu kõrval lihtsalt kahvatub ja tekitab ärevust. Miks nad midagi ei ütle? Kus on professorid, kus on ajakirjandus? Olete te näinud mõnda põhjapanevat artiklit sellel teemal? Mina ei ole. Mida ütles Tallinna Halduskohus? Inimväärikuse põhimõte on see, millest valitsus aru ei saa. Tsiteerin: “Inimväärikuse põhimõttega pole kooskõlas riigi poolt inimese seadmine sellisesse olukorda, kus tal tuleb valida eluliselt olulise hüve (nt töökoht) ja vaktsineerimise vahel. Selliselt asetab riik inimese sisuliselt möödapääsmatusse olukorda, kus inimene on sunnitud eluliselt olulise hüve säilitamiseks nõustuma meditsiinilise sekkumisega, millega ta muidu ei nõustuks. [—] Õigusriik kaitseb inimväärikust ning igaühe vabadust ja vastutust eriti oma tervise eest. Õigusriigis kehtib vaktsineerimisvabaduse põhimõtte.”
Paar sõna õiguskantsleri helgemast hetkes. Õiguskantsler ütles juulis oma arvamuses Riigikohtule, et halduskohus tegi õigesti, kui algatas NETS‑i normide põhiseaduspärasuse kontrollimiseks põhiseaduse järelevalve menetluse. Leian, et vaidlustatud NETS‑i sätted on vastuolus põhiseadusega, sest annavad täitevvõimule liiga laiad, täpsustamata ja piiritlemata volitused põhiõiguste piiramiseks. Õige! Aga õiguskantsleri jõud ei käinud üle, tema institutsioon, tundub, on rohkem nagu auru välja laskmiseks. Siit mul ongi küsimus: kas me vajame hoopis põhiseaduskohust? Aastaid on sellest räägitud, aga vajalikke olulisi teematõstatusi jõuab Riigikohtusse harva. Kohtunikud on nii roostes, et nad ei oskagi korralikult otsuseid langetada, neil oleks vaja heas vormis olla, et teha need otsused, teha tihedamini, et me saaksime ka individuaalkaebustega sinna pöörduda. Filter on liiga tihe, eriti olukorras, kus me oleme 30 aasta kõige halvemas seisukorras.
Peaminister väänab põhiseadust, nagu tuju tuleb, juba tagasiastumise teemal. Ainuvalitsemine, kuu aega rahumeeli. Õiguskantsler kehitab õlgu. Jah, selleks oleks läinud tund või kaks, et tegematajätmisi üles lugeda. Loodame, et meid tõmmatakse siit laukast välja.”