22.09.2022
Platon Cave Sanraedam.
“Anti Oidsalu ütles Vikerraadio saates “Reedene intervjuu”, et selleks, et ametnikelt võimu vähemaks võtta, peaks olema poliitikuid, kes seda võimu enda kanda võtta suudaksid. Nende puudus on aga Eestis jätkuvalt probleem.
Oidsalu tõi punkt punkti haaval välja kitsaskohad, miinused ja põhisuunad, mida peaks muutuma. Ta väljendas omi analüüse ja omi mõtteid, kuid paraku tegi valearvestuse publiku kohta. Liiga üksikasjalik, liiga sisuline. Enne tuleks rahvale selgeks teha mida nad üleüldse näevad.
Siim Kallas ütles välja, et 70% rahvast on puruloll. Rahvas näeb seda, mida neile näidatakse. Muuda vaatajale veidikene nurka, valgust ja värvitoone, pane näidatavale mõned sildid ja nähtu on hoopis teine.
Juba Vana Kreeka filosoofid tõid välja riigi sisepoliitika olemuse tegelikkuse. Tuntuim nendest on Platoni allegooria tema teoses “Vabariik”, et näidata hariduse mõju ja selle puudumise tulemusi. “Koopa allegooria” on kujutletav visualiseering, hiljem ka kujutletud maalidel, kus inimesed näevad koopas olles aheldatuina vaid teiste varje, kuid kuulevad neid. Nad panevad varjudele nimed, analüüsivad varjude tegemisi ja toimetamisi ja usuvad, et hääled müüri taga, kelledest tekivad varjud seinal, on tegelikult varjude hääled. Nad lihtsalt ei ole muud kogenud oma elus.
Kui tuua Platoni koobas tänapäeva, siis need varjud ongi meie valitsejad. Kui nüüd koopast mõni aheldatu päikese kätte lohistada, siis lisaks valule, mis tekib, kuna teda lohistatakse mööda kivist tunnelit, tunneb ta veel ka valu silmades, mis tekib päikesest päevavalguses ja aheldatu tahab kiirest tagasi turvalisse koopasse. Aga juhul, kui ta suudab olla päikesevalguses piisavalt kaua, et silmad harjuksid päikesevalgusega, avastab ta, et see, mis ta varem koges, oli vaid illusioon.
Ta arvas varem, et see ongi demokraatia, kui ta saab suhelda varjudega, mida võiks nimetada esindusdemokraatiaks, ent nüüd saab ta suhelda otse varju tekitajaga ehk otsedemokraatia teel. Ta läheb koopasse tagasi, et oma kogemust edasi viia, ent pimeduses silmad, mis on valgusega juba harjunud, ei näe jällegi ja koopaelanikud arvavad, et tulija kannatab, kuigi väidab hoopis muud. Arvatakse, et tulija on endale valguse käes käimisega kahju tekitanud, valetab ja ta tuleb tappa. Samuti tuleb tappa need, kes üritavad neid edaspidi koopast välja viia.
Kaasaegsetes tingimustes ei saa tappa teist inimest, aga ka selle annab lahendada erinevatel viisidel. Naeruvääristamine, nn tühistamine või lihtlabane siltide külge kleepimine. See viimane on kõige lihtsam ja seda viimast kasutavad meie riigi varjude tekitajad osavalt ära. Sildistamine on ajaloos suhteliselt vana ja tuntud võte. Selliseid sõnu nagu nõid, libahunt, rahvavaenlane, buržui, väikekodanlane, oleme kuulnud olmes või teatrilavadel.
Solženitsõn oma teoses “Rusudes Venemaa” arutles sildistamise teemal Nõukogude Liidus ja tõi välja näitena sõna “fašist”. Stalinil arvas, et sõnad “hitlerlane” või “natsionaalsotsialist” ei ole just kõige kõlavamad ja mugavamad, et liigutada kõnealused kindlalt ühte teatud kasti ja otsustas laenata hoopis itaalia juurtega termini “fašist”. Ja see oli õige valik, sest nüüdseks kasutatakse seda sõna väga laialdaselt ja selle sõnaga saab sildistada kõiki ja kõike, kes on natukenegi teist meelt. Ka pannakse meil inimestele, kes on aru saanud, et tegelikkuses kehtib ikka veel vana hea Platose “Koopa allegooria”, külge erinevaid silte, nagu Kremli käsilane, räuskaja, putinimeelne, poetagune jne jne.
Olen kohanud lihtsaid tööinimesi istumas tünnisaunas, kes oma aruteludes jõudsid järeldusele, et Savisaar on loll. Miks? Mille alusel selline väide – mina ei mõistnud. Need samad inimesed olid seda meelt, et nemad valivad ainult Reformierakonda. Miks? Sellepärast et nad ise arvavad, et kui nad valivad Reformi, siis nad kuuluvad teatud gruppi, mida ei sildistata. Gruppi, mis on see õige grupp. Muud põhjust ei olegi.
See ongi rahvaga manipuleerimine läbi sildistamise kõige labasemal kombel. Sildistajal ja sildistataval on sellest ükskõik, sest nemad ju teavad selle retoorika algeid, juurpõhjuseid ja eesmärke. Esimene grupp ehk võimuklikk, kelle loodud demokraatia illusioon saab paljudele päev-päevalt üha selgemaks ja on pöördvõrdeline rahva haritusega, (loe koopast väljas käidutega) soovib säilitada juba saavutatut ning soovib isegi krediiti juurde. Nad jagavad ja lubavad krediiti suurendada ja koopainimesed annavad.
Huvitav fakt on see, et kui minna küsima lisalaenu Aktiva Finantsilt, mille tegelik kasusaaja on üks Eesti meediamagnaate, siis seda sa ei saa, kuna eelmine laen on veel üleval. Samas meie võimuklikk, kelle laenud rahva ees on ka senini üleval, saavad veelgi krediiti juurde. Seda ilmselt põhjusel et sedakorda on laenuandjaks seesama 70% rahvast, keda pidas silmas Siim Kallas. Seesama 70%, kes ei soovi kuuluda kasti, mille kohta saab öelda lumpen, poetagune, kremlijutupunkt, fašist, nats jne.
Halb on selle krediidijada juures see, et see 70% ei saa aru, et nende kohta saab öelda “inimesed koopast”, et just nemad ise on kõige haavatavamad, kui ei jaksa maksta elektri eest, kui toidukorvi sisu ei mõjuta enam märk “parim enne”, kui sul ei ole vahendeid ega aega oma vanemate eest hoolitsemiseks, sest endagalgi on raske hakkama saada. 70%, kes usaldavad pimesi varisere. Mitte neid varisere, kellest hakati rääkima juudi kultuuris 1. sajandil peale Kristust ja kelle õpetusest kasvas välja rabiinlik judaism, vaid neid, keda nimetab Uus Testament teesklejateks ja millest arenes sõna “silmakirjalik”.
Et valitseda, peabki olema silmakirjalik, ütleb oma tõlgendustes Nietze märkmetest kokku köitnud raamatu “Võimutahe” autor Peter Gast. Variserluse ehk silmakirjalikkuse kohta meie riigis saab tuua näiteid iganädalaselt, millest ehk üks viimaseid, kuid mitte viimane oleks rahandusministri määramine kontrollikoja kandidaadiks rahandusministri poolt.
Meie peaminister küll õigustas valitsuse otsust 19. septembri Terevisioonis, et tegelikult viibis ju rahandusminister lähetuses ja Eestis täitis sel ajal rahandusministri kohuseid keegi teine, jättes jutust välja, et rahandusminister Keit Pentus ei viibinud lähetuses ei eraisikuna, ei emana ega ametiühingu liikmena, vaid rahandusministrina ja seda eurogrupi ning Euroopa rahandusministrite aruteludel. Kordan Pentuse enda lauset – rahandusministrina rahandusministrite arutelul. Kas see pole variserlikus?
Silmakirjalikus ja valed võivad olla nii usutavad, et lisaks Siim Kallase poolt mainitud 70% rahvast, kes on puruloll, võib teema moonduda tõeks isegi valetajale endale. Olen kohanud inimest, kes aastaid väitis, et on lõpetanud EPA loomaarsti erialal ja alles hiljuti selgus, et tegelikult lõppes tema haridustee kutsekeskkoolis kunstseemendajana. Ka Ekspress/Delfi “Poliitikaradar” oma 17.09 pealkirjas “Reformierakonnast raha väljaväänamine algas” räägib tegelikult riigi rahast ja mitte pealkirjas väljatoodud Reformierakonna rahast.
Tsitaat artiklist: “Sotsid ja Isamaa püüavad Reformierakonnast välja väänata kõik, mis saab, olgu hinnaks laenud või uued maksud. Oravad jäävad igal juhul süüdi – kas selles, et antakse õpetajatele-päästjatele liiga vähe või siis et oma põhimõtteid hüljates võetakse uusi laene või tehakse makse.”
Mina saan sellest tsitaadist aru nii, et Reformierakond usub et nemad ongi riik. Muide, juba 2012. aastal töötas töögrupp naiivse, noore ja rohelise Kaja Kallase juhtimisel välja Riigikogu liikme eetikakoodeksi, mille seesama Reformierakond koheselt tagasi lükkas. Ilmselt põhjusega, et saaks kord öelda “Mina olengi riik”, nagu ütles kord päikesekunigas Louis XIV. Päikesetõusu valitsus ja päikesekuningas. Despoot ja despootia.
Despootia muide kujunes välja ühiskondades nagu vana Egiptus, kus oli võimalik ellu jääda ainult tsentraliseeritud kommunikatsioonide kaudu, näiteks kunstniisutuspiirkondades. Despootia üks iseloomulik tunnus on selles, et valitseja, bürokraatia ja ja riik samastuvad. “Mina olengi riik” ideed ellu viia tõestas ka suvine valitsuse vahetus. Kui me nüüd asendame despootia määratluses kunstniisutuspiirkonnad elektriga, mida sel juhul saab deduktiivsele loogika alusel järeldada? Esimesed märgid on juba näha.
Aga tagasi Jan Saenredami maali juurde.
Maalil “Koopa allegooria” on kujutatud veel kolmaski grupp inimesi, keda ei näe koopainimesed. Asi on pandud paika nii osavalt, et isegi nende varje ei ole koopainimestele näha. Jätan siinkohal lugejal otsustada, mis inimestega on tegemist. Kas see kolmas grupp, keda varjudena seinal näha ei ole võib olla meilegi nähtamatu grupp tegelasi, kes juhib tegelikult kuskilt meie valitsust. Kus nad on ja kes nad on?
Roland Mere
EKRE Saaremaa ringkonna aseesimees