22.09.2022
Agressoririik Venemaa nimetab kii ukrainlasi kui eestlasi natsideks ja fašistideks.
Tegelikult on avalikult välja öeldud see, mida paljud teadsid, osad aimasid ja teatud seltskond varjas. Riiklikud institutsioonid on otseselt valetanud ja seda mitte üldsusele või ülemustele, vaid suisa kohtule!
Kui eraisik esitab kohtule valeandmeid, muutub asi kriminaalseks ja kohus suhtub sellesse enam kui tõsiselt, näis, kuidas reageeritakse nüüd ja mis saama hakkab. Avaliku teabe nõuded nii isikute osas, kes neid valeandmeid konkreetselt esitasid kui ka selle kohta, kuidas Keskkonnaamet ja RMK kavatseb nendega talitada, on juba teele saadetud ja hoiame ka lugejat tulemustega kursis.
Aga asjast. Keegi pole ilmselt tõsiselt süüvinud arvu 100 000 – see on tänaseks ametlikult tunnistatud siia saabunud põgenike hulk. See seltskond on valdavalt venekeelne ja lihtne arvutus näitab, et meil on ca iga kaheksas elanik venekeelne põgenik! Selle peatselt ilmsikstuleva probleemi ulatust ei osata meil tänase päevani ette näha, sest ennastunustav entusiasm on asendanud kaine arvestuse ja meie riigi rajamise põhimõttegi.
Kõige selle taustal joonistub välja aga veel üks kursimuutus, mida isegi peavoolus täheldada saab. Nimelt – keeleseadus pole enam nii oluline, tuleb aru saada, käib sõda (maailmas on kogu senise ajaloo jooksul olnud haruharv periood, mil rahu valitseb) ja nii edasi. Kui varem nõuti üldiselt keeleseadusest kinnipidamist ja naelutati häbiposti keele mitteoskajaid, siis nüüd on selle koha pealt vaikus.
Vastupidi – tegelikult pole ikka mõtet selle rahvusküsimuse kaardiga niiväga lehvitada midagi, rõhutatakse hea läbisaamise vajadust ja selle muutuse on toonud kaasa pretsedenditu hulk vene keele kõnelejaid.
Integratsioonist on räägitud viimased kolmkümmend aastat, sellele on kulutatud tänaseks miljardeid (eurosid) ja tänaste tulemuste põhjal võib öelda, et tegemist on olnud raisatud rahadega. See pole aga imekspandav, sest selles vallas toimetavad spetsialistide asemel poliitentusiastid, kes lähtuvad tegevusest ja sellega kaasas käivatest rahadest, mitte reaalsetest tulemustest. Neid inimesi, kes suudaksid kogu protsessile Eestis natukenegi teaduslikuma lähenemise maigu juurde anda, on Eestis vähe ja nende hääl kuulub mitte tähelepanu väärivate hulka. Ja kõik läheb samas vaimus edasi!
Näis, millised saavad olema tegelikud tulemused koolides, kus räägitakse küll keelekümblusest ja paljustki veel ja need kõige valjuhäälsemad kõnelejad on taas mitte spetsid, vaid aktivistid ja kogu kära õpetajate puudusest on ilmselt vale, sest vastavasisulised soovid aidata on Haridusministeeriumi poole teele läinud ja neile pole isegi vastatud!
Kokku võtab kogu lähenemise ja asjaajamise teoreetilise ja praktilise aluse suur juht Signe Riisalo: „Siin ei ole isegi küsimus, mis on realistlik või ei,“ tõdes ta”.
Andres Raid
