27.09.2022
Helle-Moonika Helme
Teisipäeval esitas EKRE fraktsioon Riigikogule keeleseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille tutvustamise järel rääkis saadik Helle-Moonika Helme olukorrast, mis sellise eelnõu tingis.
“Mul on kultuurikomisjoni liikmena väga hea meel, et kultuurikomisjon hoolimata sellest, et Haridus- ja Teadusministeerium seda eelnõud ei toetanud, siiski otsustas, et see seaduseelnõu on oluline. Ja ma toetan siinkohal ka hea kolleegi Tarmo Kruusimäe seisukohta, et need kaks eelnõu, EKRE ja Haridus- ja Teadusministeeriumi oma, võiks ühendada.
Me oleme siin täna tegelikult rääkinud palju sellest, et meie avalik keeleruum on lühikese ajaga muutunud tundmatuseni. Seda tunnetavad tegelikult kõik. Eriti nähtav on see suurtes linnades, aga ka väiksemates kohtades üle terve Eesti on vene keel asunud pealetungile ja see on häiriv.
Sellist olukorda me mäletame Nõukogude okupatsiooni ajast. Ometi on meil vahepeal olnud arm ja õnn omada iseseisvat Eesti riiki, mille põhiseaduse preambul väga selgelt sätestab ära Eesti Vabariigi kestmise põhialused. Ja üks neist ütleb väga selgelt, et eesti keel peab olema kaitstud ja seda selleks, et meie riik säiliks Eesti rahva jaoks üle aegade.
30 aasta jooksul on selleks kindlasti ka palju tehtud. Eesti keele kaitseks on meil olemas ju isegi keeleseadus. Aga elu teeb oma korrektiivid ning me näeme järjest enam, et see seadus sellisel kujul on ajale jalgu jäänud. Meie lõunanaabrid on meist palju rohkem ära teinud ja kiiresti tegutsenud, tõrjumaks vene keelt välja avalikust ruumist. Samuti oleks ka meie pidanud juba mitu kuud tagasi astuma samme, et olukorras, kus meile mõne kuuga on saabunud umbkaudu 60 000 – 80 000 slaavikeelset inimest, siis juba eelnevalt Eestis elanud slaavi keelt emakeelena rääkivaid inimesi juurde liites võime järeldada, et meil on juba mitmetel hinnangutel üle 400 000 vene keelt emakeelena rääkivat inimest ning kui need protsessid sama kiirelt jätkuvad, siis tõuseb nende inimeste arv poole miljonini.
Vahelepõikena. Alates maikuust ei kontrolli PPA enam meie lõunapiiril riiki sisenejaid, mistõttu ka Riigikogu liikmetele ei anta enam tõeseid arvandmeid selle kohta, palju siis Ukraina sõjaga seoses inimesi meile tuleb. Ja siin ei ole isegi enam tegemist sellega, et meie eest justkui püütakse midagi varjata, vaid asi on palju hullem. PPA peadirektor tunnistas meie fraktsiooniga kohtumisel, et hetkel nad kontrollivad ainult idapiiri. Kogu muu liikumine on praktiliselt kontrolli alt väljas ja tegelikkuses puudub riigil teadmine, kui palju võõraid meil täpselt on, mida nad teevad, mis on nende plaanid edaspidiseks, mis meelsus neil on. See kõik on ülimalt kahetsusväärne. Sest kui meil pole täpseid sisendeid, siis kuidas me saame riigina vaadata adekvaatselt tulevikku ja reguleerida meie riikluse seisukohast olulisi valdkondi seadusandluse tasandil, nii et me oleksime ka päriselt kaitstud, mitte ainult sõnades?
Tulles tagasi eelnõu 640 SE juurde, siis mis on selle eelnõu sisuline mõte? See seisneb väga lihtsalt öeldes selles: kes ei taha aru saada, see peab tunda saama. Kui ikka suured hargmaised kaubandusketid ei suuda tagada eestikeelset teenindust, ning kahjuks on viimasel ajal mindud isegi nii häbematuks, et ukrainlaste tööhõive sildi all venestatakse meie teeninduskultuuri, kähvatakse eestlasest kliendile üle leti või kassas häbematult: govorite po russki. Tõlkes siis: rääkige vene keeles. Siis isegi, kui teha meie Keeleametile kaebus, on trahvimäärad nii naeruväärsed, et see ei muuda tegelikkuses mitte midagi.
Omaette teema on ka, et Keeleamet on peadirektori sõnul pigem nõuandev kui karistav organ. Kuid siin me peaksimegi küsima, äkki me peaks ka selles osas midagi muutma, sest asjad on ikka väga-väga käest ära läinud. Kindlasti on kõrged trahvimäärad olulised, et tekitada esialgu mõtteviisi muutus ja sealt edasi ka käitumuslik muutus.
Meie eesmärk peaks alati olema suunatud kõrgemale, kui meie hetkeline administratiivne suutlikkus on. Ja meie eesmärk, eriti praegu, kus vene ja ka inglise keele pealetung on hirmuäratav, peaks olema eestikeelne Eesti. On kurb, et Eesti Vabariigi 30. taasiseseisvusaastal me peame sellest üldse rääkima. Aga jah, eestikeelne Eesti.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on sisse andnud ka eelnõu, mis meid sellele seitsmepenikoormasaabastega lähemale tooks. Meie üks ettepanek muuseas on, et kõik riigiasutused ja ettevõtted Eesti Vabariigi territooriumil kasutaksid asjaajamiskeelena ja infojagamiskeelena ainult eesti keelt. See oleks enesestmõistetav, sest eesti keel on riigikeel, ametlikult. Ja on ülimalt kahetsusväärne, et mitteametlikult on selle kõrvale iseenesestmõistetavalt hiilinud vene ja inglise keel. See olukord peab muutuma, kui tahame, et Eesti jääks Eestiks. Ja see EKRE eelnõu 640 SE on kindlasti samm õiges suunas. Eesti eest! Eestikeelse Eesti eest!”