28.09.2022
Eluaegne vanglakaristus ei tähenda enam seda, et trellide taha tuleb jäädagi.
Seda, et Eesti justiitssüsteem kodanike õiglustunde peale vilistab, teavad kõik; aga endiselt mängitakse idioodimänge sellega, et eluaegne vanglakaristus tegelikult seda enam ei tähenda.
BNS teatab: “Esmaspäeval vabanes eluaegse vangistuse kandmiselt tapja ja laibatükeldaja Aleksei Bušujev. Praeguseks 48-aastane Aleksei Bušujev vabanes eluaegse vangistuse kandmiselt Tartu ringkonnakohtu 9. septembri määruse alusel katseajaga seitse aastat.
Kohtumääruse kohaselt alluatatakse Bušujev neljaks aastaks käitumiskontrolli nõuetele.
Tallinna linnakohus mõistis 26. juunil 1997. aastal Aleksei Bušujevile sama aasta märtsis 20-aastase Žanna tapmise ja tema surnukeha tükeldamise ning tema raha röövimise eest eluaegse vangistuse. Politsei võttis Bušujevi kinni 1997. aasta aprilli alguses.”
Viimasel ajal on tulnud mitmeidki teateid, kuidas eluaegseid vange vabadusse lastakse või tahetakse lasta (Romeo Kalda). See tähendab, et eluaegse vanlakaristuse mõiste on täiesti devalveeritud ja kurjategija, kel veretöö mõtteis, võib juba ette kindel olla, et tal on võimalik vanglast ka varem ja teisiti tulla, kui jalad ees.
Surmanuhtluse on mailm suuresti hüljanud, andes seega justkui kurjategijatele õiguse tappa, kuid keelates ühiskonnal samaga vastata. Nüüd ollakse siis ka eluaegse vanglakaristusega samal teel – ennekõike aga ei tähenda see mõiste enam seda, mida sõnad ütlevad.
Uued Uudised