29.09.2022
Ruuben Kaalep
Riigikogu EKRE fraktsiooni liige Ruuben Kaalep rääkis eile EKRE algatatud välismaalaste seaduse ja kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu esimesel lugemisel, et Eesti on ainus koht maailmas, kus eestlaste pärand, keel ja kultuur saavad igavesti kesta ja selleks, et eesti rahvus jääks sellel maal enamusrahvusena alles, pole muud võimalust kui massiimmigratsioon peatada.
Ruuben Kaalep: „Selleks on vältimatult vajalik muuta välismaalaste seadust ja kõrgharidusseadust. Eelmisest eelnõust erineb see eelnõu selle poolest, et lisaks tunnistatakse kehtetuks need erisused, mis kehtivad töötamisele info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas.
Sarnaselt eelmise eelnõuga me korrastame õppimise eesmärgil elamisloa taotlemist, välismaalaste õpingute järgset Eestisse elama asumist ning välisüliõpilaste pereliikmete Eestisse asumist ja välisüliõpilastele stipendiumide maksmist. Selle eelnõu järgi tuleb õppekulude hüvitamist nõuda kõigilt välisüliõpilastelt, kes omavad seaduslikku alust ajutiseks Eestis viibimiseks õppimise eesmärgil või on saanud tähtajalise elamisloa õppimiseks, välja arvatud Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi, Šveitsi Konföderatsiooni või Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmesriigi kodanikelt, kes õpivad kõrgharidustaseme esimese või teise astme õppes, aga välja arvatud juhul, kui õppekava õppekeel on eesti keel või kes õpivad kõrgkoolidevaheliste vahetuslepingute, välisministeeriumi stipendiaatidena või rahvusvaheliste lepingute alusel.
Välisüliõpilaste massiline vastuvõtmine on viimastel aastakümnetel justkui muutunud eesmärgiks omaette. Ja mitte sugugi ainult nendes ülikoolides, mille suunitlus ongi rahvusvahelisem, vaid ka meie rahvusülikoolis.
Mis on selle põhjuseks? Ühelt poolt Euroopa Liidu surve, teiselt poolt selge ideoloogiline soov eesti rahvust segada ja hägustada.
Mis seda tõestab? Seda tõestavad näiteks kvoodid, mille paljud ülikoolid on endale seadnud eesmärgiks juba rohkem kui kümme aastat tagasi. Ja need kvoodid seavad eesmärgiks, et välisüliõpilasi peab olema 10–20 protsenti. Seda tõestab veel enam välisüliõpilaste erikohtlemine, mis võib lõpuks viia Eesti üliõpilaste diskrimineerimiseni. Näiteks Tartu linnas on Raefondi stipendiumi statuudis kehtestatud selline säte, mis ütleb, et selle stipendiumi saajate hulgas peab igal aastal olema vähemalt üks välisüliõpilane.
Ma ei taha sugugi öelda seda, et välisüliõpilaste vastuvõtmises iseenesest oleks midagi halba. Meile on väga tähtis näiteks see, et me saaksime toetada oma sugulasrahvaste haridust ja selle kaudu tugevdada nende eneseteadvust. Kuni see oli veel võimalik, enne Venemaa jõhkrat täiemahulist sissetungi veebruaris Ukrainasse. Senikaua tegi Eesti soome-ugri vahetusüliõpilaste vastuvõtmisega väga olulist tööd. Samuti võib olla suur kasu sellest, kui me teeme oma lähedaste naaberriikidega tähtsat kultuurist koostööd.
Küsimus ei ole üldse selles. Küsimus on selles, et valimatu välisüliõpilaste kvoodimäära tõstmine on meie ülikoolidest teinud immigratsioonipumbad. Ja see ei ole eesti rahvuse ja kultuuri hoidmine. See on juuretute maailmakodanike tootmine. Kuidas me oleme oma põhiseaduslikest eesmärkidest, oma esivanemate unistustest nii kaugele eemaldunud?
Kuidas me saame Eesti rahvusriigi, eestluse püsimisse suhtuda niivõrd ignorantselt? Kas me kujutame ette, et me teeme head neile immigrantidele, keda välisüliõpilaste sildi all meie riiki tuuakse? Ei tee head neile ka.
Me näeme praegu väga selgelt, et sellel välismaalasel, kes Eestis õpingud lõpetab, on väga raske Eesti ühiskonda sulanduda ja siin hakkama saada. See tuleb esiteks sellest, et nad ei oska piisavalt eesti keelt. Sellest, et Eesti ülikoolid ei pane absoluutselt rõhku sellele, mis on Eesti tööturu vajadused. Ja kui neid koolitatakse seda täiesti kõrvale jättes, siis ei ole mingi ime, et välisüliõpilased, kes Eestisse jäävad, satuvad palju madalama kvalifikatsiooniga tööle, võrreldes sellega, mis on nende algsed ootused olnud.
Kuhu see lõpuks välja viib? Tekivad suletud kogukonnad, paralleelühiskonnad, kus lõppkokkuvõttes käitutakse täiesti vastupidiselt sellele, mis on meie riigi, meie kultuuri kombed ja tavad, mis on üleüldse meie riigi olemus.
Võiks ju olla nii, et selle eelnõu poolt on kõik need erakonnad, kes peavad enda eesmärgiks Eesti põhiseadusliku korra hoidmist. Aga tundub, et päris nii ei ole. Valitsus on väitnud, et see eelnõu sekkub ülikoolide autonoomiasse. Ülikooli autonoomiaks peetakse seda, et ülikoolil peab olema õigus välisüliõpilasi õppemaksust vabastada. See, et ülikoolil peab olema õigus välisüliõpilasi õppemaksust vabastada – kuulge, see ei ole ülikooli autonoomia! Ülikooli autonoomia on see, et valitsus ei sekku teadustöösse, et ülikoolide akadeemiline õpetus on sõltumatu. Autonoomia ei ole see, et riik ei või kehtestada regulatsioone, mis mõjutavad otseselt Eesti riigisisest demograafiat.
See autonoomia jutt on valitsuse katse varjata oma liberaaldemokraatlikku ideoloogiat. Ideoloogiat, mis ei tunne ühegi rahvuse hinge ja peab rahvust sotsiaalseks konstruktsiooniks. Eesti rahvuse tulevik, püsima jäämine, meie peremehetunne sellel maal, meie enamusrahvusena kestmine – need ei ole selle ideoloogia järgi põhimõtteliselt riiklikud eesmärgid. Aga piiride avamine Aafrikale ja Aasiale, rahvuste segamine ja kokku sulatamine, juuretute maailmakodanike tootmine – need kõlbavad eesmärgiks küll.
Kui eesti rahvus jääb püsima, siis me ei saa riiki juhtida sellest eesmärgist lähtuvalt. Selle liberaaldemokraatliku ja globalistliku, olgu Prantsuse või Vene revolutsioonist lähtuvale ideoloogiale, selle asemele peab astuma eesti rahvuslus, meie põliseuroopa ja soome-ugri juured, meie ühine teadvus ja hing. Vähemalt pronksiajast peale ei ole sellist massilist sisserännet Eestisse mitte kunagi toimunud, nagu 20. ja 21. sajandil. Meie kohus oma esivanemate ja meie järeltulijate ees on see peatada, see ümber pöörata.
Me alustame väga lihtsalt. Me alustame nendest seaduselünkadest, mis seda massilist sisserännet õhutavad. Paneme need seaduselüngad kinni.“