07.10.2022
Karl Olaf Rääk
Meid kutsuti rääkima oma lugudest seoses elektri hinnaga. Minu lugu on suhteliselt lühike. Otsisin kahe aasta tagused arved välja ja tõepoolest, energia tarbimine on aja jooksul samaks jäänud, hind aga viis korda tõusnud.
Siinkohal võib ju öelda, et kallivõitu, aga saame hakkama. Aga küsimus ei ole selles, et on võimalik kuidagi hakkama saada. Küsimus on selles, et paljud ei saa enam hakkama, hinnad käivad üle jõu. Veel suurem probleem on ettevõtete sulgemised ning pankrotid, mis toovad kaasa tööpuuduse kasvu. Kui inimesel sissetulek puudub, siis on ka palju reklaamitud universaalteenus ülemäära kallis.
Kõige hullem kogu loo juures on, et hindade kasvul puuduvad objektiivsed põhjused. Hindade alandamine seisab poliitilise tahte ja otsustamise taga. EKRE poolt on välja pakutud lihtsad, selged, toimivad lahendused. Aga otsuseid ei tehta. Loogilisi ja inimeste elu parandavaid ideid tõrjutakse otsitud argumentidega.
Miks otsuseid ei tehta?
Kui siin Stenbocki maja katusel seisaksid lammas ja lehm, siis me teeksime suured silmad ja imestaksime, kuidas küll nemad sinna sattusid. Paraku meie valitsusega on sama lugu. Kuidas on sinna sattunud inimesed, kes ei oska, ei suuda ega taha teha rahva jaoks olulisi otsuseid?
Öeldakse, et nad on rahva poolt sinna valitud. Aga kas ikka päriselt on? Eesti rahval peab päris tugev masohhismipisik olema, kui valib ennast valitsema saamatud ja ükskõiksed inimesed. Aga ikkagi usuvad mõned, et valimistel on võimalus asja parandada. Valimistel näeme, ütlevad nad. Valime seekord õiged inimesed ja kõik saab korda, lohutavad nad ennast.
Nõukogude ajal oli ütlemine– seal, kus lõpeb mõistus, algab raudtee. Tänapäeva Eestis võib seda parafraseerida: seal, kus lõpeb demokraatia, algavad e-valimised. Meie valimissüsteem on liiga ebausaldusväärne selleks, et sealt ausaid tulemusi oodata. Valimistel näeme me seega tõenäoliselt senise olukorra jätkumist. Võibolla tulemus saab mõnevõrra usaldusväärsem, kui piisavalt paljud kodanikud venetsueela lotomasinat väldivad ja teevad oma valiku pabersedelil ning valimisjaoskonnas.
Eesti põhiseaduse esimene punkt ütleb, et kõrgeima võimu kandjaks on Eestis rahvas. Tahaks loota, et seda ei tõlgendata nii, et rahvas peabki võimukandjaid kukil tassima. Ei. Selle punkti mõte on, et eesti rahvale kuulub oma riigis kõrgeim võim. Samas on tekkinud kummaline olukord, kus teoreetiliselt rahval on võim, kuid praktiliselt on võimatu seda rakendada. Võimuametitesse valitud teevad seda, mis pähe tuleb või mida väljastpoolt nõutakse. Eesti rahva elu-olu neid ei huvita.
Siin jõuamegi kõige tähtsama punktini. Mida me olukorra parandamiseks teha saame? Vastus: välja tulla ja meelt avaldada. Avalik meeleavaldus on võimas jõud. Hea näide on kasvõi seesama pikett Stenbocki maja ees. Eesti kõige kõrgemad ametikandjad ei julge siit läbi minna. Kes kiirustab kühmus seljaga, kes lipsab seinaääri mööda. Rahandusminister lasi autojuhil limusiiniga läbi rahvahulga pressida, et jõuda kaitsva välisukseni. Meie vankumatu sõjaprintsess aga, kes loosungite järgi paljaste kätega Vene tankide vastu astub, hiilis üldse kusagilt tagauksest tööle. Nii suur on hirm oma rahvale silma vaadata.
Seepärast, tänan kõiki, kes meeleavaldusele välja tulid. Samas kutsun kõiki osalema 16. oktoobri suurel meeleavaldusel Vabaduse väljakul ning kutsuma kaasa nii palju sugulasi, sõpru ning tuttavaid kui võimalik. Me peame oma hääle kuuldavaks tegema nii, et isegi valitsejate kurdid kõrvad seda kuulevad!
Karl Olaf Rääk
Kõne 6. oktoobril Stenbocki maja ees toimunud piketil