14.10.2022
Eeva Helme
Vähim, mida me kodanikena teha saame, on tulla 16. oktoobril meeleavaldusele ja ütelda: me ei ole nõus valitsuse aetava poliitikaga, mis võtab inimestelt võimaluse elada vabalt ja väärikalt, kirjutab poliitik Eeva Helme.
Eestis armastatakse palju rääkida kodanikuühiskonnast ja sellest, kuidas kogukonnad saavad oma huve kaitsta organiseerudes. Tuleb aga tõdeda, et kogukonna, s.t kodanike arvamust aktsepteeritakse vaid arutelude puhul, kus midagi suures plaanis nagunii ei muutu. Toimuvad õhinapõhised arutelud ja üksteise kiitmised.
Ent nende küsimuste puhul, milles väljendub suurema osa inimeste selge poolt- või vastuseis, jäetakse inimeste arvamus mängleva kergusega arvesse võtmata. Kasutatakse ikka ja jälle kulunud argumenti, kuidas nii- või naasugune muudatus ei sobi mitte mingil juhul kokku tänapäevase demokraatia kuvandiga. Ometigi – demokraatia ju tähendabki rahva häält.
Aastaid kestnud kodanike arvamuse ignoreerimisega on saavutatud inimeste leplikkus, isegi teatav ükskõiksus toimuva vastu. Ka olukordades, kus otsustajate tegevus puudutab inimesi kõige otsesemal moel, püütakse olukorraga pigem leppida ja tõdetakse, et teha pole nagunii midagi. Püüame kuidagi hakkama saada. Praegu, energiakriisi ajal tuleb väga selgelt välja, kuidas julgel ja enda eest seisval kodanikkonnal polegi lastud tekkida ning see on valitsejatele väga mugav.
Peaministri elukauged sõnavõtud
Nii saamegi kuulda peaministri suust elukaugeid valitsemisest unistavaid sõnavõtte. Ta lubab astuda ametist tagasi siis, kui tõstetakse lasterikaste perede toetust. Samas ei näe peaminister vastutust võtta olukorras, kus suured, aga ka väikesed pered ei jaksa enam maksta elektri-, kütte- ega toiduarveid, kus nii suured kui ka väikesed ettevõtted sulgevad riburada uksi. Lahendusena pakutakse hoopiski akende toppimist ja külmkapi sisu viimist vanemate külmikusse. Kiidetakse, et vahepeal on elekter ka odav olnud ja seda kasu pole inimestelt siiani keegi välja nõudnud. Meie rekordeid löövat inflatsiooni põhjendatakse pensionireformiga jne jne. On üsna selge, et praegusele valitsusjuhile on tavalise inimese elujärg ja käekäik väga võõras teema. Samas juhib ta erakonda, mis on end aastaid nimetanud ettevõtluse eest seisvaks parteiks. Nüüd üteldakse aga ettevõtjatele, et tootmine tuleb ajutiselt peatada. Soovitatakse ettevõtete elu ümber korraldada nii, et töötajad hakkaksid tööl käima öösiti. Asi see siis ära ei ole, pesumasin öö hakul käima ja seejärel tööle.
Kõik need sedalaadi soovitused toovad nii valusalt välja, kuidas meil tegelikult ongi üks Eesti ja siis selle kõrval, või lausa metsatuka taga, veel teine Eesti – ühes elavad inimesed, kes leiavad kokkuhoiukoha talvel välibasseinist kütte välja lülitamisega ning jagavad seda nõuannet õhinal naeratades ka teise Eestiga. Taipamata, et selles teises Eestis on kõik võimalikud kulutused juba ammu äärmise vajaduseni viidud.
Lisaks püütakse selgeks teha, et meie kuidagiviisi eluga toimetulek hakkabki edaspidi sõltuma valitsuse lahkusest jagada toetusi raha eest, mis meilt enne mitmekordselt suuremas summas ära korjati. Selle asemel, et luua riiki, kus võimalikult paljud inimesed suudavad endaga ise hästi toime tulla ega vaja valitsuse toetusi, liigume üha rohkem riigi suunas, kus võimalikult paljud inimesed elavad ära vaid hädapäraselt ning on sunnitud valitsuselt pidevalt toetusraha ootama. Nii antakse tegelikult ka sellele, tärganud kodanikuühiskonnale järjekordne hoop.
Valitsus pakub söögiks kartulikoori
Eestlastele on vabadus ja ise otsustamine äärmiselt olulised. Kolmkümmend aastat tagasi lubasime süüa kartulikoori, peaasi, et saaksime vabaduse. Praegu aga viiakse meid järk-järgult, tükk tüki haaval päriselt vabade inimeste ühiskonnast järjest kaugemale. Söögiks aga pakutakse jälle kartulikoori.
Pean kõige olulisemaks osaks meie riigi juures just seda, et me oleks ka tulevikus vabad ja selle hoidmiseks tuleb enda eest seista. Seega vähim, mida me kodanikena teha saame, on tulla 16. oktoobril meeleavaldusele ja ütelda: me ei ole nõus valitsuse aetava poliitikaga, mis võtab inimestelt võimaluse elada vabalt ja väärikalt.
Eeva Helme
Lääneranna vallavolikogu liige