Martin Helme ütles hiljutisel EKRE miitingul “Elektri hind alla” kuldsed sõnad: “Reformierakond on kõike seda, mida ta üritab süüks panna kõigile teistele.” Nii see ka on.
Reformierakonna valesid poliitilistes küsimustes teavad kõik, kuid ka isiklikul tasandil on poliitoravad just sellised, millisteks nad üritavad maalida oma poliitilisi oponente.
Varem räägiti EKRE-st kui naistevaenulikust erakonnast, mis ei vasta muidugi tõele. Tõelist naistevihkamist on üles näidanud pigem reformierakondlane Jürgen Ligi, kes nimetas üht naispoliitikut kaagutajaks ja praeguse peaministri ilusad silmad seostas ta ideaalis kinnise suuga (mis olemuslikult on isegi õige, kuid Ligi puhul ei lähe kokku erakonna kuvandiga).
Kui Marti Kuusiku ümber tekitati skandaal, tuli Uutele Uudistele vihje ühe Reformierakonna tipp-poliitiku vägivallast oma abikaasa vastu, kuid kuna seda polnud võimalik kontrollida, jäi asi sinnapaika (politsei ei oleks vihje peale ilmselt kulmugi kergitanud). Nüüdseks on see mees tipp-poliitikast taandunud ja väidetavalt ka lahutatud. Muide, ühe sotsist tipp-poliitiku kohta liigub poliitilistes kuluaarides jutt, et pidulikel vastuvõttudel on näha, kuidas abikaasa on otseselt mehe ümmardaja ja kohvitassihoidja.
Kaja Kallas on meediale rääkinud oma võrratust empaatiast ning Riigikogu puldist on ta maha karjunud, kuidas EKRE saadikud elavat temast erinevalt mingis kurjuse maailmas. Ometigi on tema enda nähvav ja isiklike solvanguteni laskuv käitumine näha sealsamas, igas valitsuse infotunnis. Tema isa Siim Kallas on oponentidega suhtlemisel tütrega võrreldes tõeline härrasmees, samas kui too daam ei ole.
“Empaatiline” Kaja Kallas pole ilmselt piisavalt empaatiline, et tajuda, kui palju vihkamist EKRE vastu temas endas on. Muidugi on tal õigus oma oponente vihata, aga sel juhul pole vaja mängida armastavat inglit, kes kärbselegi liiga ei tee. Sama võib öelda kõigi Reformierakonna poliitikute kohta – tasub vaid kuulata Valdo Randperet ja on ka kinnisilmi tunnetatav, kui palju on mehes südamest tulevat vihkamist “plebeide” vastu.
Eriti hästi on “sallijate” vihkamist näha sotsiaalmeedias, kus Reformierakonna, Eesti 200, sotside ja teiste “sallivuslaste” toetajad mõnitavad oponente avalikult kõige rämedama sõimuga kuni kaudsete või isegi otseste ähvardusteni. Seda seltskonda ei ürita mitte keegi korrale kutsuda, sest nad on “omad” – isegi Indrek Tarandi “kodanlike natsionalistide kuklamulgustamine” ei häiri kedagi, sealhulgas ka meest õpetajana tööle võttes.
Kaja Kallas aga paistis silma rassistliku avaldusega, kui ta teatas EKRE saadikule Ruuben Kaalepile, et välimuse järgi otsustades polevat too ka päris puhas eestlane – selline eristamine ja väljaütlemine oleks vasakliberaalsetes ringkondades kohe suure kisa vallandanud, kui ütleja poleks “oma”. Võib vaid ette kujutada, mida öeldaks EKRE poliitikule, kui too teeks sama märkuse tõmmumale inimesele.
Reformierakonna inimesed pole mingid sallivad, empaatilised, õilsad ega eeskujulikud – nad on täpselt samasugused inimesed nagu sotsid, keskid või isamaalased. Ka nemad armastavad ja vihkavad, räägivad vahel tõtt ja vahel valetavad, teevad valskust, kui see on neile kasulik, keeravad oponendile käkki, on kahekeelsed ja hoiavad küüsi enda poole. Neis on nii häid külgi kui pahesid.
Paraku üritavad ennasttäis poliitoravad endid teistest paremaks pidada, kuigi nad pole seda, sealhulgas ka Kaja Kallas. Ta võib ise arvata, et on hea inimene, aga ta pole seda. Paljud vihkavad teda ja tema vihkab vastu. Või nagu ütleb üks inimene sotsiaalmeedias Valdo Randpere ja Jürgen Ligi kohta: nad võivad lihtinimesi küll põlata, aga neid põlatakse veelgi rohkem vastu.
Uued Uudised