Karl Olaf Rääk: poliitilise erioperatsiooni salarelv – poripomm

Mida aeg edasi, seda avalikumalt kasutavad teatud erakonnad poliitilises võitluses räpaseid võtteid.

Kuidagiviisi oleme jõudnud selleni, et riigi valitsemisele pretendeerivatel erakondadel pole pakkuda mingeid lahendusi, mis rahva elu kuidagi paremaks teeks. Nad isegi ei vaevu selle peale mõtlema. Küll aga valetavad nad nii rämedalt, et tekib kahtlus teatud isikute vaimses tervises. Kui keegi kirjeldab detailselt asju, mida objektiivses reaalsuses ei eksisteeri, siis on kaks võimalust – kas tegemist on paadunud valetajaga või kannatab poliitiliste ambitsioonidega kaaskondanik hallutsinatsioonide käes.

Siin on ainult mõned pealkirjad viimaste päevade ajakirjandusest: “Indrek Saar: Mart Helme on valinud poole ja see on Venemaa”. “Kristen Michal: Kreml ajab kahtlaselt palju EKRE juttu või oli see vastupidi?”. “LAURI HUSSAR ⟩ EKRE soovile pöörata meid tagasi itta tuleb otsustavalt vastu astuda”, “SIIM KALLAS ⟩ Martin Helme tahab võimule tõusta Lenini ja Hitleri meetodeid kasutades”. “Kaljulaid: EKRE ja Mart Helme esindavad Venemaa huve”.

Mis on neis autorites ja kirjatükkides ühist? Kõigepealt, need pealkirjad sisaldavad valet. Mitte mingit väikest faktilist ebatäpsust, vaid räiget, teadlikku, vaimuhaiguse piiri peal kõõluvat valet, mille ainus eesmärk on ainsa eestimeelse erakonna verbaalne ning ideoloogiline ründamine.

Kui Venemaa kollitab maailma räpase pommiga, siis meie punasetriibulised parteid loobivad räpaseid pomme lausa iga päev. Loobivad rahvaerakonna ja selle kaudu kogu Eesti ning eestlaste pihta.

Kas poripilduritel on rahvale midagi positiivset pakkuda? Näiteks hinnatõusu tagasi pööramist, soojust, valgust? Äkki kindlust, et ühel hommikul ei ärgata Mustamäe, Rapla, Võru või Paide asemel mingi määramatu segariigi räpases ja vägivaldses slummis? Ei. Mitte midagi sellist. Igasugune positiivne programm puudub.

Ainus, mis sarivaletajaid huvitab, on võim, kasvõi järgmiseks neljaks aastaks. Peale neid nelja aastat tulgu või veeuputus, aga praegu on võim tähtsam kui miski muu.

Valijatele mõttekoht. Kes valetab, see… teadagi mis. Kas me tõesti tahame ennast juhtima tegelasi, kes ei oska midagi peale valetamise ja lammutamise?

Karl Olaf Rääk