30.10.2022
Meie valitsusmeelse meedia variserlikkus on piiritu ja osatakse ikka ja jälle üllatada. Delfi+ avaldas näiteks efektse pealkirjaga loo „Vladimir Putin määras valitsuse nõunikuks äsja vanglast vabanenud kokaiinikaubitseja“.
Ja siis? Kaja Kallase koalitsioon määras teadlikult Riigikogu väliskomisjoni esimeheks pedofiili, kes vaatamata tõendite olemasolule pole vanglas istunudki!
Antud konkreetsel juhul jäi Putin Kallasele küll alla.
+ + + + + + +
Tänane hommik algas EPL-is Marko Mihkelsoni ja ühtlasi ka reformierakonna puhtakspesemisega.
Seal ilmus kolumn „Margit Adorf: ärge pildistage paljaid lapsi!“, mille alguses toodud juhtmõte on: „Reedel lahvatas skandaal selle ümber, justkui oleks poliitik Marko Mihkelson teinud oma abikaasa lastest kaheldava väärtusega alastipilte. Menetlejad leidsid, et kuriteokoosseisu ei olnud. Ega ei pruugigi olla.“
No kas ikka tasub alustada päeva silmakirjaliku valega: „justkui oleks teinud“.
Mitte „justkui oleks teinud“, vaid tegi ja see on fakt. Tegi ikka küll, ja mitte lihtsalt „kaheldava väärtusega“, vaid lapse suguorganitega. See on ka politsei poolt tuvastatud fakt. Lihtsalt leiti, et kuna tegemist on mõjuka isikuga, siis selles „justkui ei oleks“ kriminaali. Jah, Adorf, „kuriteokoosseisu“ menetlejad ei leidnud, sest ei tahtnud. Nii on meie riigis kogu aeg olnud: kuritegu oli, aga „koosseisu“ ei olnud. Nagu 10 miljoni dollari, Autorollo jpt puhul. Vastasel juhul oleksid ju meil praegu võimul hoopis teised inimesed.
Nagu ütles üks kuulus inimene tühistatud sõna „p..e“ kohta: „kummaline – p..e on olemas, aga sõna ei ole…“
Lõpuni Adorfi pajatusi tema enda naked lapsepõlvest selline sissejuhatus ei kutsunud lugema. Sest on tunne, et autor „justkui oleks“ õigustanud pedofiiliat.
Kui parafraseerida Rein Raua sõnu, on selline tunne, et meie oravameedias ruulivad moraalsed värdjad. Ja kes ei ole – nagu näiteks MM-i asja avalikustanud Konstantin Beltadze – siis hakatakse sellise inimese hävitamiseks kasutama kõige alatumaid võtteid.
+ + + + + + +
Perearst Karmen Joller avaldas kommentaari pedofiiliaskandaali kohta.
Eesti perearstide seltsi juhatuse liige Joller mõistab hukka isa, kes soovis avalikustada tema lapsi ahistanud pedofiili nime. Joller mõistab hukka väljaande, mis avalikustaski laste kallal nilbitseja isiku.
No kõige hullem variant oleks see, kui võimulolevate pedofiilide võrgustikku toetaksid veel ka perearstid. Mis perearst see on, kes nõuab pedofiili tegude kinnimätsimist? Kui guugeldada, siis sellisesi arste ei olegi nii vähe.
Mina oma lapsi Karmen Jolleri kätte küll ei usaldaks. Normaalses riigis kaotaks ta pärast sellist postitust oma litsentsi kohe. Meil aga ei ole enam normaalne riik, sest meil õigustatakse pedofiile ja sarjatakse vanemaid, kes püüavad oma lapsi pervertide eest kaitsta.
Tagatipuks ei jäta Joller targa inimese muljet, nagu mingi riiakas interrinde tädi vahutaks. Veel hullem on see, et kuvatõmmise tegemise hetkeks laikis Jolleri postitust 119 lugejat Igor Taroga eesotsas.
Vanemad, hoidke oma lastel silm peal, olukord on rohkem kui kriitiline. Nendele ihub hammast väga mõjukas ja, nagu näete, rohkearvuline seltskond.
+ + + + + + +
Peavoolumeedia selle nädalavahetuse teemad ja pealkirjad on kuidagi eriti andekad: jääb mulje, et ajal, kui meie koolides on kohutav õpetajate puudus, lohutab eesti meedia meid sellega, et meie väljaannetes on vähegi haritud ajakirjanikke veelgi vähem.
Buduaar on avaldanud loo „Vapustav kaader: Elina Nechayeva teeb oma trenniriietusega naistele silmad ette.“
Antud pealkirjast järeldub esiteks see, et Elina ise pole naine. Kui oleks kirjas „teistele naistele“, siis sellist järeldust teha ei saaks.
Teiseks selgub pealkirjast, et Elina Nechayeva teeb naistele silmad ette trenniriietusega. Et just trenniriietus, aga mitte tütarlaps ise, on teistest üle. Ja kui „teised“ ostavad veel kallima või trendikama trennirõiva, siis hoopis nemad teevad Elinale „silmad ette“.
On „uudise“ avaldanud toimetaja kirjaoskamatu või lohakas, on juba väljaande asi välja selgitada. Kuid miski ütleb mulle, et seal lihtsalt ei ole töötajat, kes oleks võimeline selliseid vigu märkamagi.
Mis puutub Elina Nechayevasse, siis ta on vapustava hääle ja musikaalsusega kena noor naine, üks meie muusika tõelisi pärle, ja neid ei ole ju ülearu palju. Mida ta ka ei kannaks, kuidas ka ennast küll pildistada ei laseks, mis ta eraelus ka ei toimuks, kõik see on ebaoluline võrreldes tundega, kui ta laulab laval, ja tema naiselik ja muusikaline täiuslikkus muudavad su hinge ja ruumi, kus sa hetkel viibid, valgusküllaseks ja säravpuhtaks.
+ + + + + + +
Postimees üllatas oma spordiküljel lugejaid omapäraselt serveeritud uudisega „Kalju imes välja ülivajaliku võidu ja tõusis taas kolmandaks“.
Eks see tegu ilmselt rabas inimesi, kes ei ole eesti jalgpalliga kursis: et mingi Kalju midagi seal imes – no juhtub, jah, aga et sellisest asjast pajataks soliidse ajalehe pealkiri…
Isegi jalgpallifännid, kes adusid, et tegemist on Nõmme Kalju klubiga, võpatasid: et mida siis mängijad jalgpalliväljal võidu nimel õigupoolest tegid?
Postimees Sport sucks! Hea veel, et klubi nimi on Nõmme Kalju, aga mitte Nõmme Dick.
+ + + + + + +
Veel üks Buduaari pärl: „Palju õnne! Piret Järvis-Milder on taas lapseootel.“
Riigitelevisiooni kuludega Tais kogu perega puhanud ja seal ennast „reisisarja“ jaoks amatöörlikult filminud muidu sümpaatne perekond ei ole süüdi tööandja ebaeetilisuses ja seltskonnameedia rumaluses.
Kuid mitte sellest ei tahtnud ma praegu siin rääkida. Vaid hoopis asjaolust, et meie traditsioonide kohaselt õnnitletakse ikka lapse sündimise, mitte aga eostamise puhul.
Kui väljaanne õnnitleb ka neid, kes alles rasedaks jäid, siis antud õnnitluse jaoks oleks vaja välja mõelda mingi defineering või vorm nagu näiteks „Eduka viljastamissoorituse õnnitlus“.
Ja pulvariajakirjanikud võiksid endale selgeks teha kuldse reegli „enne mune, siis kaaguta“.
Ka oleks kasulik lugeda klassikat: moslemi fanaatikute massi poolt elajalikult mõrvatud diplomaadist poeedi Aleksandr Gribojedovi satiirilises värsskomöödias „Häda mõistuse pärast“ ütleb Famusov oma monologis (pildil): „Ta pole sünnitanud veel, kuid ma siin arvutasin – ta maha saab“.
Ivan Makarov