01.11.2022
Asjakohane meem.
EKRE poliitikud on küsinud, kuidas Marko Mihkelson oma kahtlase pildistamisjuhtumiga läbis Välisluureameti ja Kapo kontrolli ning sai riigisaladuste loa. Lubage ajaloo näitel selgitada.
Stalinil oli peaprokurör endine menševik Andrei Võšinski. Selline püüdlik, võiks öelda isegi ülimalt püüdlik. Aga ta pidigi olema. 1917, pärast Veebruarirevolutsiooni, töötas Võšinski Ajutise valitsuse moodustatud miilitsas ning tema andis välja Vladimir-Uljanov Lenini tagaotsimisorderi. Juba väiksemate tegude eest lasti inimesed bolševike poolt maha, Andrei Võšinski ainult tõusis ametiredelil. Sest ta oli Stalinil ja NKVD-l „munepidi peos“. Loomulikult oli toimik olemas ja vähese püüdlikkuse puhul oleks see tõstetud lauale.
Kui mina töötaks Välisluureametis ja või Kapos, siis ma annaks Marko Mihkelsonile igal juhul igasugused load. Sest ta sisuliselt on „munepidi peos“. Võit organitele oleks mitmesugune. Kui võõramaine luure tõttaks teadmist Marko Mihkelsonist ära kasutama, siis Marko kujutaks omapärast „kärbsepaberit“.
Teisalt, veel tähtsam, Marko Mihkelson on sunnitud üsna täpselt ära kuulama õiguskaitseorganite arvamused elu korraldamisest Eestis. Me oleme küll kuulnud, et fotod alaealisest ei olnud kõige moraalsemad, kuid pilte endid pole üldsus näinud. Seega on võimalus, et mingis situatsioonis astuvad Marko Mihkelsoni juurde inimesed, kes tutvustavad end Välisluureameti või Kapo või Prokuratuuri „fotoklubide“ liikmetena ning teatavad mõne teatava foto tahtmatust lekkimisest. Noh, juhtus nii. Kas üldsuse reaktsioon oleks samamoodi kahtlev, kui praegu lihtsalt jutu põhjal? Suures plaanis alaealise tagumik ja vagiina kuskil sotsiaalmeedias võib üldsuse jaoks olla üsna häiriv ja vapustav.
Seega Marko Mihkelson peaks riigielu teatud suundadel sõna võttes olema väga arvestav ning organite arvamusi arvestav. Samuti peaks ta olema alandlik nende poliitikute suhtes, kellel on mõju õiguskaitseorganitele.
Postimehe suunas on tehtud märkusi Marko Mihkelsoni puudutavate materjalide avaldamisega seoses. Sellega seoses sobib rääkida üsna tuntud anekdoot varblasest. Lehm sittus varblase täis ja varblane mattus lehmaköögi alla. Kass läks mööda, kuulis varblase siutsumist, päästis ta välja, kuid sõi ära. Moraal – mitte alati pole sinu vaenlane see, kes sind täis situb, vaid kes su välja päästab.
Üsna raske on Marko Mihkelsonile nõu anda, kuid tema poolt oleks väga tark küsida – miks mind päästetakse ja mis hinnaga ja ning kuna saabub võla tasumise tund? Tavaliselt tasuta lõunaid pole.
Alver Aria, lihtsalt vaatleja, pole EKRE liige