Andres Raid: liinimeestega rääkides avaneb teine pilt kui Toompealt vaadates

Üks asi on fassaad ja teine asi tegelikkus. See ei pea alati nii olema ega olegi, kuid teinekord on lihtsalt huvitav need kaks kõrvuti panna.

„Õhtulehes“ avaldati artikkel sellest, kuis Tartumaal alajaam põlema läks ja oma tuhandejagu sealseid elanikke vooluta jäid. Paneme siias kõrvale nende kirjelduse ja arusaama asjaolude tegelikust seisust, kes nende liinide ja jaamade hooldusega tegelevad, säilitades kohati autentse sõna- ja kõnepruugi.

Jutuajamine toimus keset Eestit elektrimeestega, mitte nendega, kes kontorites laudade taga, vaid nendega, kes hooldavad liine, posti otsas käivad ning kõike tarvilikku teevad ja toimetavad. Parasjagu tehti kõigest kolm aastat vana, sisuliselt uue liini hooldustöid. Muide, kiitsid liini tegijaid, et lausa lust hooldada, kõik on äärmiselt korrektselt tehtud. Venekeelsed tegid, väga viisakad mehed olla olnud. Tegelik olukord olevat aga selline, et liin liiniks, aga muldvana nõukaaegne alajaam on „koomas“ ja küla võib oma uue ja uhke liiniga ikka kõigele vaatamata elektrita jääda.

Kui see, viimaseid hingetõmbeid tegev alajaam liini alguses „otsad annab“, siis pole asemele midagi võtta, sest suurepäraste võrgutasude ja igasuguste muude kasseeritavate maksude eest pole reservi üldse soetatudki. Ja need alajaamad toodeti Venemaal ja Ukrainas, ka sealt ei saa enam midagi.

Mis siis saab?

Noh, siis hakatakse ehk otsima, et kust saab sarnase võimsusega alajaama maha võtta, näiteks mõnel liinil on kas farmid, tööstuskompleksid või veel midagi oma tegevuse lõpetanud ja sealt siis saab, aga kindlat polevat midagi.

Seega – „suure rohepöörde ja muu kõhurääkimise käigus“ on ripakile jäänud suur osa jaotusvõrkudest, milles alajaamad lihtsalt roostetavad läbi, nendest voolab välja trafoõli, mis täidab nii isolaatori kui ka jahutuse osa, ja nendest alajaamadest põleb lihtsalt maha. Nüüd siis selgubki, et asendusfond puudub… Vähe sellest, pole võttagi kuskilt. Samas jällegi – mõned asjad tehti nõukaajal küll paksust rauast ja on koledad, aga töötasid ja töötavad veelgi ikka väga kaua.

Seda konkreetset alajaama toitev kõrgema pingega liin on ka räbal, üle põldude kulgedes on imetletud lindude poolt auklikuks toksitud poste, mis näitab, et immutus on olnud nii nigel, et postides on elamas lindude elav toidulaud.

Siis tuleb meestele meelde aeg, mil üks oli veel Põhja Kõrgepingevõrkudes autojuht õhuliinide osakonnas. Tallinnas vahetati plaani- ja graafikujärgselt õhuliinide puitposte, mis olid paigaldatud enne II Maailmasõda. Mis ollusega need olid immutatud, ei oska keegi öelda, aga mootorsaag neid võtta ei tahtnud, lõikekoht suitses ebameeldiva lõhnaga ja kett oli ühe postiga nüri, satikad ja sitikad neis ei elanud ja nad olid ka maapinnas täiesti terved ilma betoonjalata.

Tallinna kesklinn ja vanem Nõmme on senini osaliselt varsti 100 aastat vanade EW võrkudega näiteks maakaablite osas.

Aga PKV-l (Põhja Kõrgepingevõrgud) olid ka alajaamad reservis, sest nagu pereisa varub talveks kütet, et pere külma ei jääks, oli tollel ajal ette nähtud reservfondid. Mehed ei mäleta ühtki juhust, et avariibrigaadidel polnuks võtta materjale, näiteks kaablit, pikali sõidetud postile asendust, liinitraati, portselankanne, kütust ja muudki. Ja brigaad väljus avariikohale kahe masinaga, koos kogu vajamineva materjali ja tehnikaga iseseisvalt! Kõik tehti ruttu ja korrektselt, isegi mõnikord poolpurjus mehed teadsid, mida nad teevad.

Ja tähelepanek ka selline, et ka täna, kaasajal, kasutatakse tihti samasugust nõukaaegset, lihtsat ja lollikindlat transpordi- ja tõstetehnikat, mis on küll kasutuselt ebamugav ja mitte eriti ergonoomiline, kuid töötab samas iga ilmaga.

Sellega seoses meenuvad Päästeameti kaasused, kus kaasaegsed kiiskavad ja sätendavad tuletõrjemasinad ei läbi talviseid teid või jäävad kinni mudalompi, mitte nii ammu põles maja maha, sest üks masin oli mingis armetus mudalombis kinni ja sellest ei saanud teised masinad mööda sõita, sest nad olid ilma igasuguse maastikuvõimekuseta.

Ja lõpetuseks – te veel ikka imestate?! Jah tõesti, Toompealt paistab ju kaugemale, kui posti otsast…

Andres Raid