13.11.2022
Maailmas on palju toredaid isasid. See isa on oma lapsega Suurbritannia kuninganna mälestusüritusel.
Juba pea kolm nädalat kütab meie ühiskonnas kirgi üles avalikkuse ette jõudnud info “auväärse” riigikogulase Marko Mihkelsoni perekondlikus “mänguhoos” pildistatud tütarlaste alastifotodest, sh. lähivaadetest intiimpiirkonnast.
Meedias ilmunud info põhjal kestis “mänguhoog” vähemalt poolteist aastat ja fotod salvestati korralikult ka pilve. Lapse kasutuses olnud emme telefonist sattusid fotod isa silma ette, kes sai oma tütardest tehtud fotode vaatepildist närvišoki. Isa sööstis oma tütreid nende emme ja tema elukaaslase liiga helladest kätest päästma, kuid ei lastekaitse, prokuratuur ega politsei ei leidnud avalikuks tulnud 19-nes eriti tundlikes fotodes mingit erilist probleemi.
Laste isal ei jäänud muud üle kui palgata advokaat ja algatada tsiviilasi. Tsiviilasja kohtumenetlus kuulutati laste huvides kinniseks ja kõik menetluses osalenud pidid vastavalt sellele laste isiku tuvastamist võimaldavat infot mitte jagama. Lastelemb M.Mihkelsonile aga olevat kehtestatud kohustus edaspidi laste intiimseid kehaosi mitte puudutada (huvitav, miks küll?).
Kõik see juhtus meedias avaldatu järgi üle aasta tagasi. Fotodest aga olla nii vastavates instantsides kui ka reformi-juhtfiguuride seas oldud teadlikud väidetavalt juba kaks- kolm aastat tagasi.
“Pereidülli” jäädvustanud hobifotograafe on juba kolmandat nädalat raevukalt kaitsnud kogu meie “progressiivne, sarisalliv ja mega-hooliv” nn. eliit eesotsas NAIS-peaministriga. Oleme jõudnud oma “demokraatlikus õigusriigis” niikaugele, et parlamendi kõnepuldist otsitakse nuppe, millega kriitilisi arupärimisi esitavate rahvaesindajate mikrofone saaks väja lülitada. Tsenseeritakse Riigikogu stenogramme. Suukorvistatakse meediat ja karistatakse neid, kes näevad toimunus pedofiilia tunnuseid. Materdatakse isa, kes ongi justkui kõige kurja juur ja kahjustab kõige rohkem lapsi… KUI madalale on veel võimalik meie ühiskonnas langeda?
“Kes on lapsi näppinud, seda vanglas inimeste sekka ei võeta”. Nii on tõdenud Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse juhataja Rain Pent Õhtulehes aastal 2000 (28.07.00). R. Väljaotsa artiklist “Pedofiil on ohutu vaid vangikongis” saame teada, et isegi mõrtsukate moraalikoodeks, kui nii võib öelda, peab lapsepilastajaid ja vägistajaid kõige madalamaks ja tülgastavamaks kontingendiks, kelle elu vanglates tehakse tõeliseks põrguks… Niipalju siis meie eliidi ja vanglakontingendi lastesse puutuvast moraalitunnetusest. Pedofiilide teemast ja probleemi tegelikust tõsidusest annab aimu Agnes Pulk (PM 30.10.22). On õõvastav teada, et suurem osa pedofiilidest on kõrgema haridusega, ühiskonnas lugupeeetud ja väärikatel positsioonidel olevad kodanikud. Politsei vaatevälja satub neis vaid ca 10%, kohtusse veelgi vähem.
Poliitilisest seltskonnast on EKRE ainukesena võtnud selge ja süüdlastele karmi karistust nõudva seisukoha. On ka teisi, kes julgevad öelda, KES ja KUS on taolistes juhtudes tegelik probleem, st. kes on laste väärkohtleja ja elu rikkuja – kas teo tegija või võikast teost informeerija (vandeadvokaadid Leon Glikman (PM 09.11.22), Maarja Pild (PM 10.11.22) jt.
Miks ma siin seda kõike taas kordan? Mind täiesti isiklikult puudutab see pidevalt korrutatav väide, et fotograafidest armastajapaar on meil siin ränga ülekohtu alla sattunud ning et kogu info blokkimine on just vaeste laste kannatuste vältimiseks… Halloo? Aga sarimõrtsukatest jt. kurikaeltest tohib rääkida, neil ka ju enamasti lapsed…?
Julgen sellises “eetikas” sügavalt kahelda, mul on oma isiklik ekspertarvamus pedofiilide kohta. MINA tean, mis tunne on olla lapsena sellise väärastunud perverdi meelevallas ja kujutan kaitsetute laste tundeid vägagi elavalt ette…
Olin kuuene, kui ühel päeval naabrilastega tee ääres mängisime. Meie juures peatus võõras jalgrattur, tegi meiega juttu, pakkus kommi. Kutsus tahtjaid rattaga sõitma. Sõjajärgsete laste kiusatus oli muidugi suur, aga meid oldi kodus hoiatatud igasuguste kotipoiste ja kommionude eest. See onu suutis väga veenvalt esineda minu isa sõbrana. Totaalse issitütrena oli see piisav argument, et turvatunnet tekitada ja kahtlusi peletada. Aga mida kaugemale kodust jõudsime, seda tugevamaks muutus ohuinstinkt. Lühidalt – paari km kaugusel kodust, linnakese teises servas asuvas inimtühjas metsatukas, kui olukord muutus ülimalt kriitiliseks, suutsin süütul ilmel perverdile selgeks teha, et kodus on söögiaeg ja kui ma ostekohe koju ei lähe, hakkkab ema mind miilitsaga taga otsima. Et ma ainult käin söömas ära, siis saan jälle õue tagasi tulla… Väga kahtlevalt, kuid siiski, tõi mu koju tagasi. Kuues meel ja teispoolsete kaitse päästis mu ülinapilt kõige hullemast… Kodus ei julgenud juhtunust iitsatadagi, ema oleks infarkti saanud. Ta oli niigi oma isepäise ja seiklusjanuse maadeavastajast rüblikuga hädas. Edaspidi poleks olnud lootustki, et koduõuest kaugemale tohin oma jalga tõsta… Aga kommionu “hellad” käed ei unune surmatunnini. Pervert pääses terve nahaga, sest lapsena ei osanud ma laiemat pilti näha, vanematele rääkida, et teisi lapsi ohust päästa…
Siinkohal on isadepäeva puhul sobiv öelda ka paar sõna isade-vanaisade kohta. Ma mõtlen normaalseid, oma peret hoidvaid-kaitsvaid mehi, mitte tänapäeva progressiivseid siiruviirulisi kohvikuisendeid. Kui see lastesõber oleks minu Sinimägede ja Siberi vangilaagrite põrgust läbi tulnud isa käeulatusse sattunud, poleks vennikesest ilmselt märga plekki ka järele jäänud… Minu isa oli kirglik reisisell ja hobifotograaf. Meil oli kodus terve ilmutuslabor. Ka minust tegi isa palju pilte, aga minul olid küll alati riided seljas, isegi beebieast pole ühtegi alastifotot. Praegu näeme kommentaariumides mehepoegi konservatiivide üle ilkumas, et nood peavad süütuid vannipilte porgandpaljastest põngerjatest ka lapspornoks… Nähes, kuidas kogu selles loos järjekindlalt tehakse kurjategijaks isa, kes oma tütreid nende ema ja tema mehe “süütutest mängudest” püüab välja tuua, keerab lihtsalt kops üle maksa. Kuitahes patune üks mees ka muidu poleks, kuid oma lapsi kaitstes on õigel poolel tema, mitte see “laste kannatustest” kiljuv niii hoooliv, niii mega-empaatiline lõhnastatud-lipsustatud poliitseltskond, kelle “kaastunde” tõttu peavad need väikesed tüdrukud päevast päeva selliste tülgastavate “hobide” ja “mängudega” kokku puutuma. Ülo Kalm ütles selle kohta: “Mina ei tea isa, kes oleks oma perealbumi jäädvustanud plika- või poisieas laste alastipilte…On ka kirjutamata seadused. Õiguse kõrval on ka õiglus. Ei ole õiglane jätta lastele endast mälestust, mis ei ole eetiline. Iga õige isa asub oma laste väärikust kaitsma.” (PM 06.11.22).
Tõepoolest, iga normaalne isa sööstab oma ohus olevaid lapsi päästma, see on loodusest antud instinkt. Kui isadel – nii olevatel kui tulevastel – poleks seda instinkti antud, poleks inimühiskond isegi koopasse jõudnud, vaid lihtsalt välja surnud. Isa on (vähemalt peaks olema) igas normaalses peres kaitsja ja turvatunde tagaja. Kui seda turvatunnet pole, on ohus ka pere. Selles ongi perekonna mõte – ema elu andja, kodusoojuse kandja ning isa tugi ja turvatunne seda kaitsmas.
Selle lihtsa tõe võttis ilusti kokku meestearst Kristo Ausmees, kui temalt kärgperede ja muude moodsate peremudelite kohta kommentaari küsiti: “Peremudelite puhul on mehe-naise suhe, kuhu kuuluvad ka lapsed, püsinud aegade algusest, tuhandeid aastaid. Elu on näidanud, et see töötab hästi ja kui midagi töötab hästi, siis pole mõtet seda lõhkuma hakata. Kui ratas on olemas ja see ratas sõidab, siis pole vaja hakata uut leiutama.” (PM 11.11.22). Küll on seda kosutav kuulda, vastukaaluks meile uksest ja aknast sisse tungivale agressiivsele padufeministlikule perekonda ründavale ideoloogiale…
Praegusel ajal surutakse meile räigelt peale uusmarksistlikku totalitaarset ilmakorda, hävitatakse kõike traditsioonilist, seniseid elu põhiväärtusi. Üha uued perverssused on saamas normaalsuseks… Meie ainus lootus sellele hävingut toovale lainele vastu hakata on jääda endale kindlaks, hoida kokku, kaitsta oma kodu, armast Eestimaad, kõike, mis on kaunis ja kallis. Iga mees, isa, vanaisa, kel on süda õiges kohas, kes julgeb seista oma pere ja kodu kaitsel, on lausa kulla hinnas. Naised, hoidkem meie mehi! Olge terved ja tegusad, olge tänatud, et te olemas olete. Head isadepäeva ja kaitsku meid kõiki Looja!
Monika Prede
Kolme lapse ema,
viiekordne vanaema
Otepää EKRE juhatuse liige