21.11.2022
Ajakirjanik Andres Raid.
Eesti keel Eesti riigis peaks olema prerogatiiv. Sellega alustamiseks peaksid need, kes igapäevaselt seda kõige häälekamalt nõuavad, iseendast alustama.
Faktikontrolli ei võta enam ammu keegi tõsiselt, kui seda teevad kontrollijad ise, siis on peaga pahasti. Keel aga on omaette küsimus ja see jääb paljudele märkamatuks just tänu sellele, et need eksimused on massilised.
Võtamegi sellesama faktkontrolli ja loeme: „FAKTIKONTROLL | Jätkuvalt levib arusaam, et ivermektiin ravib koroonat – nii see pole“.
Mis ajast on koroonat vaja ravida, kas ta on haige ja kui tõsiselt?! Veenduge ise – täpselt nii autor ju väidab, kirjutades sõna-sõnalt „ivermektiin ravib koroonat“. See on paraku levinud ja selle taga on terve mõttekonstruktsioon. Peaks olema ju nii, et ravitaks ikka patsiente, mitte neid vaevavaid tõbesid.
Ja kui päris täpseks minna, siis ega ravim ka ei ravi, sellega tegeleb meedik või teadmamees, kui soovite. Muuseas, kui pisut veel samas võtmes ringi vaadata, siis ega ka mingi aine õpetamine kuskile ei vii, vaja oleks ikka õpilast õpetada.
Sama nähtus ilmneb ka PM-i juhtkirjas: „JUHTKIRI ⟩ Katuseraha jagamine segab Eesti kui terviku arengut“. Subjekt ja objekt taas sassis!
Jagamine on tegevus, millega keegi kas tegeleb või ei tegele, antud juhul „tegelemine“ saab olla vaid vahendiks kellegi käes. Seega – segada võib see, kes jagab, mitte segaja ise. Kui müra ei lase magada, siis kutsutakse korrale ju ikka müra tekitaja, mitte müra ise!
Andres Raid