21.11.2022
Kalle Mälberg
Vanad ajad on alati head. Möödunu mälutamine kui vanade hallide meeste tugitoolisport, kus kolmanda kursuse tüdrukud on jätkuvalt ilusad, rohi rohetab ning kirikutornid on kõrgemad – nostalgia on pidu Sinus eneses, me pilgar pikk, eriti, kui oli õnne sattuda noore mehena kuuekümnendate aastate lõpu Tartusse…
Kui ülikooli psühholoogiainstituudis esitleti nelja tärni akadeemiku Jüri Alliku “Eesti psühholoogia lugu”, leidsid akadeemikud, et Eestil on puudu Eesti ajaloo enda lugu.
On ainult üksikud lünklikud ajukäärud – Baltasar Russow ja Läti Hendrik, Adam Olearuse gravüürid jms. Seejuures on meil terve hulk ajaloolasi, kes möödunut on väga erinevalt tõlgendanud. Ei saa ju kõrvutada Oskar Looritsat ja Gustav Naani (isegi soomlastel on pestav tapeet!), Viktor Maamägi ja Karl Siilivask ei seisa kõrvuti Sulev Vahtre ja Helmut Piirimäega, Enn Tarvel on hoopis üksi mäel, mis mureneb. Mart Laar on kirjutanud virna raamatuid talle endale teadaolevat ajalugu…
Kuni Eesti rahvusliku sotsiaalteaduse alguseks ei loeta Juhan Torgi Eesti laste intelligentsuse ega Juhan Auli eestlaste antropoloogia ennesõjaaegseid uurimusi, kuni Ülo Vooglaiu sostioloogialabori võimas hüpe nõukogude ühiskonna ajutise sulaaja struktuuri ja funktsioonide uurimisse ei ole rahvusmõttesse kinnistatud, seni (ja tõesti!) loetakse Tartu ülikoolis Eesti sotsioloogia ajalugu Tartu tuntud kommunistliku kasvataja Paul Kenkmanni professoriks saamisest. Kuni meil pole julgust nimetada asju õigete nimedega, seni meil vaimutervenduseks lootust pole. Senikaua aga venitatakse Ansipi-aegset küsitlusmudelit parteide populaarsusreitinguna üle vaimuvalla kui täppisteadust.
Aga pole hullu – pimeduseriiki on ilmunud valgusekiir: Siim, Tema Ise, võttis vaevaks valgustada meid Eesti ajaloost. Esialgu küll tagasihoidlikult – Tartu üliõpilaskonna kuuekümnendate lõpu tegelikkusest, esitledes end majesteetlikus “meie”-vormis. Siim väidab, justkui Kristjan Jaak Petersoni auhinna oleks Tuglasele andnud ning üliõpilaspäevad korraldanud toosama müstiline “meie”(?).
Olin Tartu ülikooli üliõpilaspäevade organiseerimiskomitees alates 1968. Aastast, kui viimast korda marsiti loosungite all “Jänkid kasige Peipsi taha” ja “Elagu vankumatu leninlane Leonid Lentsman” (Siim ei mäleta täpselt – mitte marksist, vaid just nimelt “leninlane”!)
Olles aga ise viimaste, 1971. aasta VII üliõpilaspäevade vaikivate kolonnide orgkomitee esimees ja saanud uuelt rektorilt Arnold Koobilt selle eest valjult noomida, leidsin ajalehte lugedes üllatusega korralduskomitees mainitavat ka noorkommuniste Jaak Villerit ja Siim Kallast. Lõbus ja seltsiv kõigisõber Siim, tõsi, ilmus välja, jah, kui ülikooli kohvikus lõpubanketil konjak oli välja valatud. Samal õhtul tutvus ja tantsis esmakordselt tulevase abikaasa, arstitudengi Kristiga – edasine on Eesti ajaloo kõigi aegade kõige võimuedukama partei ajalugu pärast NLKP-d.
Et toda müstilist Siimu “meie”-asja lahti harutada, võtsin ühendust tollase filoloogiatudengi, tänase viljaka kirjaniku ja kolumnisti Olev Remsuga, kes oli tegelikult Ain Kaalepi idee – 1968. aasta Kristajan Jaak Petersoni auhinna – tegelik mootor ja läbiviija. Muide, Remsu, tollal Remsujev, oli imelise paradoksina mittekomsomolina isegi ülikooli komsomolikomitee liige. Remsu purtsatas raevukalt: “Totaalne jama! Kaaperdavad ajalugu…”
On liigutavalt tore, et vanad tarakanid ajavad end ahju tagant üles, maigutavad mokkadega ja unistavad helesinistest mägedest, millest kord kergejalgselt sai käsikäes ja asiasjas üles rühitud. Valli baaris ringles tuntud pottsepp hüüdnimega Korsten (leidke roppude laulude salvestus “ Pets ja Korsten”!). Korsten rääkis kõigile kuulata viitsinuile veenvalt, kuidas tema ise tegi kunagi laulva revolutsiooni.
Jaan Kross kirjutas Balthasar Russowi suureks, August Mälk ja Aadu Hint mütologiseerisid eestlasi kui rannarahvast, August Gailiti järgi teame, et Nipernaadi, rätsep tuli Rasinalt, tirallallaa. Tammsaare kirjutas sookuivendamise õpiku koos Sauna Madisega, Gustav Suits luuletas Võnnu kerkokella lööma “uma lelle”, Tuglas lasi väikesel Illimaril Ahja mõisa taga hullata, Lennat Meri, president tuulest ja muinasluulest, kukutas taevakivi Ebavere mäe kaudu Kaali järve. Smuul rähkles Stalini ja Debora vahet, teadis, mis on jäine meri ja kes oli polkovniku lesk, mäletas isa, kes surmväsinuna merelt tulles magas, näol soolaseid veepiisku. Ja väljas nuttis torm. Nemad enam ei kirjuta…
Nüüd kirjutavad sasshenno ja kristiinaehin , aga vale nimega Peeter Helme enam ei ole kirjanik, sest ta pole “eestikirjanikeliidu” liige, hoogsalt praalib, kirjutab ja kaebleb piltilus, 53-aastane uustudeng triinsoomets nõnda sõjakalt, et filosoof Andres Luure lendas ametist nagu pudrukuul.
Vekslivõltsija Mart Raud kirjutas Moskvas 1943. aastal surematud, elumuutvad read:“Suur Lenini/igaveses rahus/on mausoleum graniiditahus/Veel kindlamalt kui sesse kivipinda/ta nimi raiutud on rahva rinda”.
Tänulik partei ja valitsus eraldaski kirjanikule pagulusse siirdunud Albert Kivikase (“ Nimed marmortahvlil”) villa Vaarika tänaval.
Valton üllitas äsja oma eluloo, Mihkel Mutt jätkab ümberlõikaja meenutusi, Remsu kirjutab mälestusi rohkem kui arst lubab ja tapeeti jätkub. Kõik vähegi kaelakandvad kirjutavad kummipuu all tugitoolis nigela tiraaziga.
Minagi kirjutan. Kirjutan superministeeriumi särasilmsest ministrist, kes teatas, et külmakohmetusest aitavad üle koosolekulaua taga kükitavad asekantslerid, kes eraldavad soojust. Iga 100-kilose eluskaaluga asekantsler eritab 100 kilovatti toasooja!
Ajalooline fakt, teaduspõhine (Eesti uusima ajalookirjutaja tütre – peaministri elektrimolekulidest täna ei kirjuta!)
Äkki on Eesti ajalugu tõesti rohkem kirjanduses kui ajalooteaduses?
Kui palju Herodotose aegne ajalugu on üldse enam teadus meie kallis koduvillases, globalistlikus ja liberastlikus koprofaagias?
Eesti ajaloo ajaloolastel on viimane aeg pärast närvesöövat käsikirjade kohal koogutamist minna tööle… tapamajja, närvide rahustamiseks.
Püstijalakomöödia jätkub. Eks ta ole. On nagu on – ütlevad vanad mehed. Küllap vist.
Kalle Mälberg, vabaakadeemik