23.11.2022
Nii kasvatatakse Venemaa üldsust tuumavaimus.
Lõpetasin eelmise artikli tuumasõja võimalusest tõdemusega, et selleks, et aru saada, kui suur on oht, tuleb pisut lahata orkide elu-olu. Kuidas see ikkagi nii läks, et tige ja räpane relvastatud loomakari tungis kevadel Ukrainasse ja laamendab seal siiani? Mida nad ise sellest mõtlevad?
Jah, seda on enne mindki analüüsitud, kuid rääkides kasvõi oma lastega tuleb tõdeda, et toimuva mõistmise mõned kõige põhilisemad võtmedetailid… ei jõua kohale. Mitte kuidagi ei taheta aru saada, et näiteks on ainult enda lollikstegemine lähtuda fantaasiatest, nagu ehitaks Putin impeeriumi või vene maailma või midagi taolist.
Seega, milline oli 1970–80-ndate Nõukogude Liit? Milline oli riik, mis sünnitas Putini-taolisi?
Ja muide, mõista on seda vaja muuhulgas ka selleks, et aru saada, mida kusagil sügavamas olemuses kujutavad endast paljud just sellel perioodil kasvanud praeguse Eesti valitsejaid.
Esimene oluline moment on, et Putin (nagu suur osa vene ühiskonnast) ei poe peitu mingisse paralleelreaalsusse või luuludesse – ta elabki seal. On alati elanud. Selliste jaoks ei ole maailmas head ega halba, tõde ega valet. Mitte millelgi, mida avalikult räägiti, ei olnud tollal juba kolm põlvkonda, oktoobrimässust peale, mitte mingit tähtsust.
Aga päev korraga, tänane päev tuleb kuidagi üle elada… Ja nii oli see Orkistanis siis ja on ka nüüd. Ja igal tasandil – alates nendest, kes tahavad järgmist viina või doosi, lõpetades nendega, kes tahavad olümpiavõtjast iluvõimleja-tibi voodisse ja villat sooja mere ääres.
Oleme jõudnud esimese põhimõttelise, normaalsele inimesele üle mõistuse käiva aspektini – me oleme harjunud, et poliitik (eriti edukas poliitik) varjab ja vassib ja püüab end paremaks rääkida ja teinekord tõesti valetab ka täiesti labaselt, sõna otseses mõttes. Ent rõhuv osa Maa inimestest ei suuda kuidagi mõista, et suure tuumariigi eesotsas on juht, kes valetab kogu aeg – ja sealjuures isegi ei taju seda valena, sest talle on täiesti ükskõik, mida ta suust välja ajab.
Mõistkem, et oma mätta otsast vaadatuna ta ei valeta – tõde ega valet ei ole olemas. Ta räägib, mis talle hetkel kasulik tundub. Hädad muidugi algavad sellest, et teised seda ei tee; ja samas, muide, tema eeldab, et teevad.
Mõelgem selle üle! Püüdkem seda tegelikult mõista! Püüame ette kujutada, milline oli ühe KGB nuhi maailm Nõukogude Liidu viimastel aastakümnetel – siis on meil parem lähtealus hoomata, mis motiividel too omasuguste hulgast esile kerkinud pasakott ja massimõrvar tegutseb.
Ma, muide, olen järgnevat mõttekäiku ka ise varem kasutanud ja olen kohanud sarnaseid arutlusi mõnes teiseski artiklis, kuid tajun, et just noorem rahvas kahjuks eksib milleski väga põhilises ja on langenud nii-öelda Hollywoodi filmide tasemele.
Nimelt kuidagi eksisteeris ja eksisteerib siiani lääne kultuuris arusaamine, nagu oleks Nõukogude Liidus olnud kommuniste. Või täpsemalt inimesi, kes kandsid südames või pidasid kuidagi pühaks tollase riigi ametlikke loosungeid. Et sovjeetikad olid (on) lihtsalt teistsugused – et vabaduse ja majandusliku edu asemel võitlevad nad kolhooside ja töökangelase aunimetuse eest… Et neil on kodus Juhi portree ja nad käivad heameelega demonstratsioonidel…
Ma heameelega teritaks selle üle hambaid pikemalt – võtke ükskõik milline USA ulmefilm. Tulnukad on seal natuke teist nägu; tihti rohelised; neil on sarved või suured kõrvad või tundlad, aga muidu on nad ameeriklased mis ameeriklased – kogu manerism, kõneviis ja isegi žestid ja miimika on äratuntavalt jänkilikud.
Ehk siis tähetriibulise lipu asemel on punane, kiriku asemel punanurk, viski asemel viin, aga kõik muu on täiesti sama…
Tegelikkuses oli tõenäoliselt terve Kurjuse Impeeriumi peale kommuniste vähem kui keskmises lääne ülikoolis. Tõenäoliselt polnud Nõukogude Liidus 80-ndatel enam ühtki vaimselt tervet inimest, kes oleks uskunud seda, mida ametlikud kanalid rääkisid – et me endiselt täidame viisaastakuplaane nelja aastaga, et meie lehmad annavad piima nagu tuletõrjevoolikust ja kohe me läheme Ameerikast ette.
See kõik sarnanes rituaalidega surnud jumala templis – jumala, mida enam keegi ei usu. Ja siin peitub suur iroonia. Ronald Reagan nimetas Nõukogude Liitu Kurjuse Impeeriumiks ja kasutas Tähesõdade retoorikas kristliku maailma kaitsmise motiivi, samas kui tegelikult kummardas kogu see skisofreeniline impeerium läänt ja selle elustiili.
Ainult et mitte keegi ei öelnud seda välja! Jällegi kurb ja süsimust huumor, aga teatavasti allutati ju dissidendid tollal sunniviisiliselt psühhiaatrilisele ravile – et peab ju inimene haige olema, et kahelda sotsialismi võidus… Jah, Eestis julgesid mõned neist mainida iseseisvust, kuid lõviosa vene dissidentidest rääkis hoopis kaugenemisest leninlikest põhimõtetest – ja kuidas saab olla vaimselt terve inimene, kes usub inimnäolist sotsialismi…
Nii et selle kõige taustal – mida kujutas endast KGB, kust Putin alustas? See oli orkile ainus reaalne võimalus töötada ehk kunagi elus ka piiri taga – sama sünkmust religioosne paralleel oleks siis, et kristlane üldiselt eluajal paradiisi ei pääse, aga nõukogude inimese jaoks oli töö välismaal selle peaaegu täiuslik aseaine. KGB-st parem oleks „edasipüüdliku noore” jaoks olnud välisministeerium, aga lihtne nuhipoeg sinna ei pääsenud, see oli aadlivõsusid (st kõrgete parteilaste lapsi) paksult täis, ja seega oli KGB paremuselt järgmine – parimad said väljamaale komandeeringusse, teinekord isegi mitte kedagi mürgitama…
Üldiselt ei suuda keskmine lääne inimene ette kujutada küünilisuse ja igasuguste, vähimategi väärtuste puudumise taset, mida sünnitas selline keskkond ja mida kandsid endas organid (nagu KGB), mis niimoodi kõige hullemad degenerandid endasse koondasid. On täiesti mõttetu arutada, on Putin ja muud elajad imperialistid või usufanaatikud või konformistid või šovinistid või mida iganes – igasuguse, ka kõige väiksema ideoloogilise või filosoofilise mõtteräbala omistamine neile loob neist väära mulje, nagu neis oleks midagi inimlikku.
Me petame ennast, omistades neile kahejalgsetele inimeste omadusi. Petame umbes samal määral, kui omistaksime selliseid kategooriaid näiteks sahvrihiirtele või tarakanidele. Putinil ja temataolistel ei ole ideoloogiat. Ei ole filosoofiat. Ei ole väärtusi.
Tal on ainult üks eesmärk – jääda võimule.
Ja just selles võtmes tuleb vaadelda tuumaohtu ja laiemalt kogu Ukraina sõda.
Ats Miller, kirjanik ja kolumnist
