Täna avaldasid loo sellest, nagu olevat EKRE „püüdmas Eestis elavate radikaalsete venelaste hääli“ sünkroonselt vene Postimees (15.32), eesti Postimees (16.32) ja eesti Delfi (17.10). Lood on praktiliselt identsed, nende ilmumisaja ja stiili järgi otsustades olid nad tõlgitud mitte saksa, vaid vene keelest. Sama sünkroonselt ilmusid Kremli jutupunktid veel Nõukogude Liidu ajal korraga Pravdas, Izvestijas ja Trudis.
Kuidas võltsitakse Eesti peavoolumeedias poliitilise sisuga informatsiooni?
Esiteks viitavad kõik kolm Eesti väljaannet juba pealkirjades „saksa ajakirjandusele“, „saksa ajalehele“ ja Delfi väidab allika kohta kogunisti, et eesti erakonnast EKRE kirjutab lausa „Saksamaa suuremaid ajalehti“ (tegelikult on selle tiraaž 45 000, mis oli paar aastat tagasi tavaline eesti lehe tiraaž, sealjuures Saksamaal elab kusagil 70 korda rohkem kohalikku keelt mõistvaid inimesi kui Eestis). Tegelikult on Die Tagenszeitung sakslaste endi määratluse kohaselt vasakroheline ja vasakalternatiivne väljaanne (grün-links und linksalternativ). Ehk praktiliselt vasakäärmuslik.
Teiseks salgavad kõik kolm Eesti väljaannet artikli autori nime. Aga tal on olemas nimi küll – tegemist on Eestisse kolinud Venemaa ajakirjaniku Aleksei Šiškiniga, kelle kohta saksa leht kirjutab: „Unser Autor lebt im Exil in Estland“. Ja artikli tõlkis „aus dem Russischen Barbara Oertel“.
Seda sai välja peilitud leides artikli originaali, mis polnudki kõige lihtsam ülesanne, sest tuleb välja, et tegemist on veel 14. novembril avaldatud looga. Kuidas see nii äkki ilmus ühesuguse nihkega korraga kolmes eesti väljaandes, on hea küsimus. Aga tegemist on räpase raha moodi „pestud“ artikliga: avaldati saksakeelses tõlkes ja siis viidati sellele tõlkele kui originaalile, tegelikku autorit mainimata. Pärast seda on Postimehe ja Delfi usaldusväärsus ikka väga suure küsimärgi all.
See, kuidas Šiskin pääses Eestisse elama, on kirjeldatud tema enda poolt samas saksa lehes Эмиграция из России: Мост через Нарову – taz.de ja siis selle aasta 1. mail vene Postimehes.
Nüüd aga, kui Venemaalt siia kolinud „liberaalsed“ ajakirjanikud on koondunud siinsetesse venekeelsetesse väljaannetesse, surudes sealt välja eestivenelastest kolleege, ajavad nad suurvene šovinistlikku joont ja sekkuvad aktiivselt lätlaste, eestlaste ja teiste rahvaste siseasjadesse, osaledes kohalikus propagandas. Kusjuures nad ei valda reeglina „kohalikku“ keelt.
Kuna Kaja Kallase valitsus eraldas äsja veel ühe miljoni Eesti erameedia venekeelsetele väljaannetele, peavad need väljaanded täitma saadud poliitilist tellimust. Ei tea, kas Stolitsa ka sai sellest miljonist midagi, aga EKRE (ja ka Isamaa) suhtes on seal viimastel päevadel võetud väga karmilt sõna – seda tegid, näiteks, Tallinna aselinnapea Belobrovtsevi isa Belobrovtsev, kel on seal lausa saade, ja ka vaatleja Karabeškin, kes tegi viljakat koostööd Eestis nüüdseks blokeeritud vene eriteenistuste uudisteagentuuriga Regnum.
Viimastel päevadel olen näinud venekeelses meedias kümneid eesti rahvuslasi ja nende erakondi ründavaid artikleid erinevatelt autoritelt ja erinevates väljaannetes. Eesti lehtedes on sama lugu, aga seda eestlased teavad ka ise.
Eesmärk on muidugi püha: nagu väidab täna Äripäevas eurosaadik ja reformierakondlane Andrus Ansip, „Me ei anna enam võimalust EKREle valitsust moodustada.“
Kes meed „meie“ on? Äripäeva pealkiri vastab: „Ansip: peaksime riigina välistama EKRE valitsusse pääsemise“. Ehk „riik – see oleme meie“. Reformierakond ongi Andrus Ansipi arvates riik.
Härra Ansip on vähemalt sihtmärkide markeerimisel otsekohene. Aga pidas ta „meie“ all veel ka koostööd Putini teenistusest lahkunud ja Eestisse kolinud ajakirjanike ja „teisitimõtlejatega“.
Ivan Makarov