28.11.2022
Klähviv peaminister.
Eestis on parlamendikultuuriga lood halvasti, aga selle taga on peamiselt Reformierakond ja Kaja Kallas, kes tõid opositsioonis olles kasutusse “protseduurilised küsimused” ja valitsuses olles teemast möödarääkimise.
BNS vahendab: “President Alar Karis ütles tänavuse presidendi väitlusturniiri lõppedes osalejaid ja nende õpetajaid tunnustades, et avalikus debatis napib sageli viisakust ning poliitikutel oleks tarvis vaidlemise asemel õppida väitlemist.
“Mul on kahju, et väitlusturniiri pole kuulamas tänaseid poliitikuid, kes mõnigi kord hülgavad väitluse ja valivad vaidluse. Aga loodetavasti on siin homsed poliitikud, kes poliitikasse jõudes ei unusta lihtsat soovitust: õppige väitlema, mitte vaidlema,“ soovitas Karis.”
Viisakus on debati üks osa, oskus väidelda teine. Kui esimese puudumine segab parlamendi tööd, siis väitlusoskuse puudumine segab üldse poliitilist suhtlust seadusandliku ja täidesaatva võimu vahel (kusjuures näiteks peaminister ei peagi infotunnis otseselt väitlema, vaid aru andma).
Kaja Kallas on hea näide sellest, kuidas väidelda ei tohi. Pikka aega on ta kasutanud oponentide vastu süüdistust “mida te ise valitsuses tegite”, mida peetakse väitluskultuuris mitte ainult halvaks tooniks, vaid argumentide puudumisel nende asendamiseks süüdistustega.
Praeguse peaministri puhul on tavaline küsimusest möödavastamine, nagu eelmisel kolmapäeval infotunnis, kui küsimusele väidetava 37 000 Vene mobilisatsioonikohuslase kohta hakkas Kaja Kallas rääkima Estlinki kaablist. Tema puhul on väga levinud võte, kus Riigikogu küsimuskategooriana juurutatud mõiste “Olukorrast riigis” raames hakkab peaminister rääkima täiesti asjasse mittepuutuval teemal, eirates tegelikku küsimust. See on mitmel korral põhjustanud teravaid vaidlusi ja seda kogu opositsiooni poolt, kes pole vastust saanud.
Kaja Kallas kasutab ohtralt möödarääkimist (mille lihvis täiuslikuks praegune Riigikogu esimees Jüri Ratas peaministrina), teadlikku teema eiramist, paberilt etteloetud andmete kasutamist paljude küsimuste puhul (näiteks valitsuse väidetavad sammud energiakriisi leevendamiseks), süüdistusi (“tarbisite aastaid odavat elektrit”), naiivseid viiteid (kaks Bangladeshi küla maskikandmises efektiivsuse kontekstis) ning asjatundmatuid selgitusi (elektrimolekulid).
Mis aga puutub viisakusse, siis see puudub Kaja Kallase poliitiliste oponentide suhtes täiesti: nii on ta välja otsinud viiteid nende suguvõsa päritolu või arvutis kasutatava tõlkekeele kohta, mida ta kasutab nii solvangute kui siltide kleepimisena.
EKRE saadikute küsimused ei pruugi alati viisakatena tunduda, aga neis on alati reaalne teabenõue sündmuste, arvude või inimeste kohta, millele Kaja Kallas tavaliselt vastata ei soovi. Ta on öelnud sedagi, et ei anna kunagi neid vastuseid, mida oponendid soovivad – aga see välistabki mitte ainult debati, vaid ka informatsiooni saamise.
Kaja Kallas Riigikogu kõnetoolis on kõige ehedam näide, kuidas väidelda ei tohi, ja veelgi parem näide sellest, kuidas peaminister rahva poolt valitud esindajatega rääkida ei tohi.
Uued Uudised