Kes on need tipp-poliitikud, kes ei taha rääkida hinnalaest Vene naftale?

Ajakirjandusest paistab välja üks kummaline tendents: kui muidu on kombeks rääkida sellest, kui vapper on Kaja Kallas võitluses Kremli vastu, siis Vene naftale hinnalae kehtestamisel tahavad kõik järsku anonüümseks jääda – ometigi oleks tegu justkui positiivse protsessiga.

Postimehes ilmus artikkel “ANALÜÜS ⟩ Eesti diplomaatia tähtsaim võitlus: hinnalagi Vene naftale” – kõik tundub tip-top olevat, Eesti riigivõim ajab Venemaa taltsutamisel õiget asja. Lugu ise aga läheb salapäraseks.

“Postimehel õnnestus rääkida mitme poliitiku, ministri, diplomaadi ja ametnikuga. Kuna teema on tundlik ja hõlmab riikidevahelisi läbirääkimisi, siis nimelisi tsitaate ei soovitud, aga kõik sõnasid, et nafta hinnalae teema on praegu kõige tähtsam Eesti diplomaatiline võitlus. Väikeriigina ei saa olla kogu aeg jäik ja iga asja üle vaielda, sest siis hakkavad teised sind ignoreerima. Kui aga oled ennast tõestanud ja mõistlikuna näidanud, siis seda enam võetakse sind tõsiselt, kui ühel hetkel kanna maha paned. Eesti on seda praegu teinud. “Me kasutame praegu seda krediiti, mida oleme kaua ehitanud,” ütleb üks Eesti tipp-ametnik.”

See jutt on äraspidine: esiteks pole Eesti välispoliitika kunagi olnud “jäik” ja kunagi pole selles oma huvide eest kindlalt seistud, vaid alati on Brüsselile järele antud ja teda kuulatud. Teiseks: tavaliselt oma õiguste eest seisjaid ei ignoreerita, vaid nendega arvestatakse, eriti Euroopa Liidus, kus otsused vajavad kõigi liikmesriikide konsensust. “Eesti on ennast mõistlikuna näidanud” kõlab küll pigem “Eesti on järele andnud ja pole oma huvide eest seisnud”.

Muidu on võimupoliitikud ennast Kremli-vastasuse teemal aktiivselt reklaaminud, aga kui jutt on Vene nafta hinnalaest, muutuvad kõik kidakeelseks. See paneb küsima: mis selle hinnalaega tegelikult toimub? Mingi mäng, mis viib meid NordPooliga sarnasesse olukorda, kus me sõltume kaugel asujate ja meieta  otsustajate suvast?

Uued Uudised