29.11.2022
Kalle Mälberg
Laia lõuaga väimees käperdas äparduvat kallast, mis kajas nõnda, et kaladki uppusid. Väimees ujutas Pakri neemel avamere hüljest ja karjus Mati Nuude häälega: “Dzambulaija!”.
Gaasilaevad pagesid Soome kaljude vahele. Väimees laskis kõrge tunnitasuga Juu Ristidel kirjutada kolm kirja: “Mul pole toru…”, “Toru on puudu…”, “Andke mulle toru!”.
Auvere vanatehnika elektrisurnuaialt leitigi väimehele Leningradi tuumarajatiste ehitusfirma “Sevzapstalkonstruktsija“ roostes toru, mis oli maas vedelenud 1980. aastast, mil Moskvas korraldati sõbralike armeede spartakiaad, mida mõned ka olümpiamängudeks pidasid.
Elektri hõõrumise Auvere üritus oli juba eos osutunud nurjunud katseks. Samal ajal olid pealinna suhtetibid end nutividinaid täis riputanud, tuumajaama strateegilise kommunikatsiooni rünnakrühm pakiti bussi ja sõideti Letipeale, pauerpointi oli laaditud tossavaid korstnaid ja energiaõnne õuele toovaid kandilisi klotse, kohalikele inimestele pealelendavate kommunikaatorite relvastus oli viimase peal…
Pikk liivarand ja männimets oma kitsaste metsaradadega olid enda rüppe meelitanud rahuarmastavate eestlaste kauneid eramuid. Rahvamaja oli ärevaid kodanikke täis.
Suhtetsikk sai vaevalt juhtmed kokku aheldatud kui kohalik kirjastajaproua küsis: “Miks te siia tulite? “
Taktikaline kommunikaator, pealinnast saabunu, lämises mingit kaasamise soga sonida kui saalist hõigati: “Millal te ära lähete?”
Pealinna kabinettide tühjenemine aga sellega otsa ei saanud.
Mootorid pandi huugama, meid kõiki kurja eest kaitsev minister lendas huilates Nursipallo, kus taas taretäis ärevaid kohalikke ootas hirmsast paugutamisest lunastust. Minister korrutas Vene ohu ja Ukraina sõja jutupunkte, mida õhtuses telesaates kaks veidi volüümist väljas mundrimeest püüdsid kompenseerimise mesijutuga maha müüa.
Õigem oleks muidugi uusimad torud kaugelaskele seada ikka Värska väljadele, kindral Reegi suvilas saaks NATO kindraleid seto handsaga võõrustada ja Bayraktari drooniga jälgida, kuidas Irboska taga vanad Vabadussõja-aegsed kaevikud mürsumõnus oigavad.
Pole vaja muretseda Pihkva dessantdiviisi matusekohtad pärast Kolpino saarel, ei tasu ägada kommunikatsiooni pärast, seltsimehed agarad. On täiesti Eesti Vabariigi siseasi, millist territooriumi me täna pommitame!Kunagine Võru diskor, kõigi luurekoolide kursant, väliselt luuraja, saadeti juba metsa valvele, et NATO Uppumatu Lennukikandja pardatuled jätkuvalt säraksid Skandinaaviasse läkitatud graanulite paistel.
Meil jääb vaid üle oodata, millal kaporatuuri kindralinspektor ise määratakse energiagigandi uueks direktoriks!
Kalle Mälberg, vabaakadeemik
P.S. Vabaakadeemia on seisukohal, et Eesti vajab puiduväärindamise tehast, tuumajaama ja gaasiterminaali, Tartu vajab raudteeühendust Riiaga ning kagupiir vajab Tema Kõrgust Okastraati, mitte pasunaid ja vilesid.
Ent hangunud kabinettides, ülbelt üle inimeste peade sünnitatud ja kohtadele punnitatud pompoossed rajatised (Saaremaa süvasadam, Koidula piiripunkt, Mäo ristmik, jms ) tekitavad seltsimees Baskini koolitusega vabaakadeemikutes kahtlusi ja kõhklus – mida nad seal Tartu südalinnas plangu taga salakesi toimetavad? Kas ikka taastatakse kaunis tuletõrjehoone ja Bürgermusse või venitub kindral Dudajevi pommitajate maandumisraja (neiupõlves Eesti Rahva Muuseumiks kutsutu!) klaasist autopesula pikendus end välja ka Emajõe kaldale?
Tartus, Riia mäel, Kaitseliidu hoone taga juba siravad kutsuvad tuled “Carwash I… Carwash II… Carwash III”, et ameeriklased, inglased ja austraallased ikka teaksid kuhu oma poriste autodega sõita. Sõda on nii tõsine asi, et seda ei saa kuidagi kindralitele usaldada.
K.M.