29.11.2022
Ajakirjanik Andres Raid.
Üha enam kohtab peavoolus materjali, mis paneb kahtlema selles, kas mingigi loogika maailmas säilinud on või on see juba minevik. Loeme: „Eestis on 445 000 annetajat ja 160 000 vabatahtliku töö tegijat“. Kas tõesti on pea kõik siinsed täiskasvanud annetanud Ukraina heaks?!
Juhuküsitluste käigus selline pilt küll kuidagi välja ei paista. Ja muidugi järgnev – kuipalju meil neid sunnitööde tegijaid on?! Tuleb välja veel, et ei sõduri ettevalmistusest, vaprusest ja professionaalsusest ei olene sõjaväljal midagi, sest vaid Martin Heremist sõltub, kas Eesti võidab või kaotab!
Suurepärane on aga see, et Peeter Espak võttis midagi asjalikku arvata järjekordsest hullusest. Argumendid on moodsatel ketseritel vägevad – isegi Jeesusele tekitatud haav meenutab vagiinat ja seegi on tõestus tema transsoolisuse kohta!
Delfi annab teada Navalnõi kiusamisest, suisa piinamisest! Pea kaks kuud ükskikkambris! Samas saadab ta välja petitsioone, organiseerib ja korraldab, pääseb ka internetti (!). Eestis seevastu istub kinnipeetav 747 päeva üksikvangistuses ilma igasuguste nettideta ja pole häda midagi – pange nüüd need kaks asja kuidagi kokku!
Ja faktikontrollist ka – alles kinnitas see tõearmastaja, et mingit grafeeniühendeid vaktsiinides ei ole! Kui me teadust usume, siis loeme maailma tippude aruannet, milles muide rõhutatakse, et igasugused „fact-checkers“ (faktikontrollijad) raiuvad millegipärast risti vastupidist.
Kuid on veel midagi, mis viitab vajakajäämistele teadmistes ja õppida paraku ei soovi suurt keegi, vastasel korral selliseid eksitavaid seisukohti ei kultiveeritaks. „Postimehes“ ilmus juhtkiri, milles muretsetakse selle pärast, et Riigikogu on võõrandumas sisulisest tööst. Siit nähtub aga, et klassikuid ei tunta ja tänu sellele ei tehta vahelt võõrdumise ja võõrandumise vahel.
Võõrdumine tähendab piltlikult ja pisut lihtsustatult eemaldumist – ei puutu enam kokku see Riigikogu rahvaga, mured on võõrad ja ei „kõneta“, ei huvita, igaüks elab oma elu ja tegeleb vaid enda heaolu kindlustamisega. Võõrandumise puhul on asi tõsisem – juba Marx rääkis võõrandumisest, kus sinu enda toodang muutub sulle vaenulikuks ja vastutöötavaks jõuks,
Klassikutesse süvenemata tähendab see antud juhul seda, et kui RK saadik teebki heas usus ja parimas tahtmisest omast arust midagi selleks, et rahval oleks parem, ometi märkab ta aja möödudes, et kõik see on kokkuvõttes osutunud tulemuse mõttes vastupidiseks ja tegelikkuses oled teinud vaid halba ja muutnud olukorra rahva vaatevinklist vaid hullemaks.
Andres Raid