02.12.2022
Eestile on kaitsevõimekust vaja, aga me ei saa selleks loovutada armutult oma metsi ja talumaid. Pilt on illustratiivne.
Kuulates mitmeid Eesti kaitsega tegelevaid poliitikuid, jääb mulje, et nad on oma mõtlemisega 80 aasta taguses ajas – on rinne, kus vastastikku seisavad vaenuväed, kelle käsutuses inimjõud suurtükkide ja muu raskerelvastusega ning motoriseeritud väeosad edasi tormamas (vaid lennuväest pole eriti juttu olnud).
Sama lihtsalt oleme hinnanud Eesti olukorda 1939-40. aastatel – miks me ei hakanud vastu nagu Soome. Me ei anna endale aru, et Eesti ja Soome olukord oli toona täiesti erinev ja seetõttu ka Pätsi-Laidoneri otsus ainuõige tagantjärgi tarkusenagi. Vähe on meil vahetult õppida isegi tänasest sõjast Ukrainas!
Küsimus taandub meie VÄIKSUSELE, mida kõrgtehnoloogiline relvastus lubab suurriigil allutada palju lihtsamalt, võib isegi väita – ka väheste inimohvritega. Meenutagem, kuis omaaegne nõukogude spetsnaz pani umbes tunni aja jooksul 1968. aasta augustis ühel ööl „käpa peale“ Praha linnale ja seega sisuliselt kogu Tšehhoslovakkiale. Kuid maailmale teatati alles järgmisel hommikul „sõbralike sotsmaade abist“ Tšehhoslovakkiale. Võimaluste rohkusest kõrgtehnoloogia vahendusel tänapäeval ärme räägigi! Meie ise raiskame vaid raha ja närve.
Me saatust ei otsusta taktikalised õppused-laskeharjutused (vaid mõnekümne tanki, soomustransportööride ja suurtükkidega) suur-Nursipalus või kusagil mujal. Õppused on vajalikud, aga selleks on vastavat „mängumaad“ pisikeses Eestis niigi piisavalt (ka Nursipalus). Ega NATO, kuhu me õigel ajal astusime, oma tipprelvastust meil hakka katsetama (äärmisel juhul vaid kasutama).
Juba pikemat aega torkab silma, et Eestis langetavad üha enam põhimõttelisi otsuseid linnapäritolu kuldsuud, kes ei tunne ürgse maa- ja taluelu omapära. Elada-luua viis kuni kuus põlvkonda põlistalus või panna (läbimõeldult) alus ühele talule on täiesti erinev linna magala piirkonna „kodu rajamisest“ ehk isegi moodsast majast linna ääres. Taluelu on imbunud läbi looduspärasest kooselust ümbrusega. Seda ei suutnud lõpuni lõhkuda isegi stalinlik kolhooside rajamine ja aeg. Et nüüd talusid Nursipalus asume hävitama, on küsimus KÕLBLUSE, eneseväärikuse ja MÕTLEMISE üha süvenevas piiratuses.
Võime veerandi väikesest Eestist anda nn harjutusväljakuteks, kuid julgeolekut see ei kindlusta! Ja nii kõigis eluvaldkondades – kui mõtestatus puudub, siis ei too RAHA õpetajaid kooli; Rail Balticust saab rahvuslik needus ja rohepöördega võime hukutada oma rahva (mis ei muuda maailmaski midagi!). Haldusreform (raha!) kaotas ju 150-aastased OMAVALITSUSED ja loodud „vürstiriigikesed“ pühivad juba inimväärset elu „pealinna“ ümber – maakoolidest, raamatukogude ja rahvamajade sulgemiseni. Lõhume maha esivanemate ehitatud jõetammid ja ajame täis nende kaevatud kraavid, et olla „suured“ ja Euroopastki targemad…
Peep Leppik, üks vana koolmeister (PhD)
