Kuuldes räägitavat “liberaalsest demokraatiast”, meenub omaaegne väide “nõukogude võim kui demokraatia kõrgeim vorm”

Seda räägitakse juba ammu, et kui sõnal “demokraatia” ehk “rahva võim” on küljes mõni epiteet, siis pole see enam klassikaline demokraatia, vaid kellegi tõlgendus sellest. Nii on ka “liberaalne demokraatia” liberaali tõlgendus ja kui arvestada, kuivõrd on Lääne demokraatia nakatunud uusmarksismist, siis on tegu pigem Karl Marxi tõlgendusega.

Selles samas “liberaalses demokraatias” on ju laiendatud ka inimõiguste mõistet – kui varem tähendas see peamiselt õigust elule, toidule, peavarjule, haridusele, turvalisusele ja veel mõnele paratamatule esmavajadusele, siis nüüd loetakse liberaalide poolt inimõiguseks juba õigust emigreeruda, valida samasoolist partnerit või muuta sugu.

Euroopas on “liberaalne demokraatia” kuulutatud niiöelda riigidemokraatiaks ehk siis kõik, mis liberaalide arusaamast väljapoole jääb, on ebademokraatlik. Nii näiteks ei vasta selle “demokraatia” kaanonitele konservatiivsete Poola ja Ungari katsed hoida au sees traditsioonilist peret ja rahvusriiki ning selle eest karistatakse neid Euroopa Liidu liikmesriikide ühise laenu (!) neile kuuluva osa külmutamisega.

Kui jutt on “liberaalsest demokraatiast”, siis võiks meenutada ka vanemale põlvkonnale tuttavat “nõukogude demokraatiat”. Sellel oli ka väga ilus fassaad olemas – Moskva Kongresside Palees istusid koos kangelaslüpsja, -kombainer ja -kangur, ning otsustasid suure Nõukogude Liidu juhtimise üle. Tegelikult juhtis küll kogu elu NLKP Keskkomitee Poliitbüroo, aga pildil olid rahva “valitud” saadikud – demokraatia missugune!

Sama toimub praegu Euroopa Liidu tasandil – Euroopa Parlamendis on seitse Eesti saadikut, kes “juhivad” EL-i, pluss üks volinik ja rida ametnikke, aga otsustab ikkagi mittevalitav Euroopa Komisjon. Ka see on “liberaalne demokraatia”. Muide, nõukogude ajal sai Ülemnõukogu saadikult vähemalt niipalju nööbist kinni võtta, et ta lasi kodutee ära hööveldada – nüüd on saadikud nähtavad ainult valimiskampaaniast järgmiseni, ning kui rahvaesindaja jääb lapsporno tootmisega vahele, teatab ta julgelt, et esindab teda valinud inimesi ega astu tagasi.

Ega sel liberaalsel demokraatial nõukogude omaga suurt vahet polegi. Venelaste arvates on ka Venemaal oma demokraatia, kus saab valida, kas olla Putini poolt või Navalnõi vastu. Põhja-Koreas on ka oma “kimjungonilik demokraatia”.

Millega erineb “liberaalne demokraatia” “nõukogude demokraatiast” (või mis on neil ühist)? Kaduva sõnavabadusega, mille kaela ümber on “vihakõneseaduste” silmus? Kohustusliku (ja selle puudumisel karistatava) sallivuse ja inimlikkusega? Traditsioone lammutatavate “uusväärtustega” (seda tehti ka pärast Oktoobrirevolutsiooni)?

Muide, ka rahvuslus saab olla ainult epiteedivaba ehk kindlalt oma rahvuse eest seismine. Kui on “sõbralik” või “avatud” rahvuslus, kus eestlane võib olla ka keenialane või tulnukas (Siim Kiisleri arvamuse kohaselt), siis rahvusriiki, keelt ja kultuuri hoidva rahvuslusega seal küll mingit pistmist pole.

Lõpetuseks aga meenutus sellest, millises “demokraatias” on eesti rahvas juba elanud.

Uued Uudised