09.12.2022
Ajakirjanik Andres Raid.
“Kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?”
Tuntud read ju ja need on kindlasti siirast südamest tulnud read. Keele olulisusest on juttu olnud, paraku on meel vähemalt sama oluline, päris täpseks minnes pole vaja kas üht või teist, isegi mõlemat, vaid nende kahe ühtsust. Kokku pannes võimaldab see sirgelt ja selge ilmavaatega ringi käia ja selgelt ennast väljendada.
Hiljaaegu toimus õhtuses linnaliini bussis üsna kõnekas vahejuhtum. Põgenikepaar oli üsnagi joviaalses meeleolus juba bussipeatuses, kui bussiuksed lahti läksid, asuti janukustutamist üsna häälekalt bussis edasi jätkama. Paarikesele tuli vahekäigus lähemale üks vanem viisakas daam, kes palus riigikeeles seltskonnal veidi vaiksemalt asjatada.
Vene keelest arusaaja sai paarilt juhendi otsekohe suunduda „üsnagi ebaviisakasse ümbrusesse“ ja ei ole teada, kas nimetatud proua sellest juhendist aru sai. Küll aga võtsid kohe paarikese kaitseks sõna kaks teist bussis viibinud naisterahvast, kes süüdistasid korralekutsujat sallimatuses, empaatiapuuduses ja teda kutsuti resoluutselt üles ärakannatamisele, sest küllap nad varsti maha lähevad…
Proua pidas targemaks ise järgmises peatuses maha minna ja küsimuse peale, et kas see ikka tema peatus oli, vastas ta, et „pole raske ju järgmist oodata ja sõõm värsket õhku kulub kah marjaks ära“. Kellelgi on meel siiski veel säilinud ja kuidagi võõras on reaalsus, milles too sirge selja säilitanud proua ruumi alandlikkusele ja pugemisele peab loovutama.
Äsja toimus Kaitseväe veteranide seltskonnas ka koosviibimine, uuriti kamraadide käekäigu üle, visati naljagi. Üks asi aga häiris – igal pool ajakirjanduses ja kõikvõimalike ametnike-poliitikute sõnavõttudes räägitakse ainult liitlastest, kas nad ikka kohalike teenindusega kuskil burksiputkas rahul on, kas kasarmus soe ja varud piisavad ja kas ikka kohalikud on kõik teinud, et nood siin ikka maksimaalselt mugavalt tunnevad.
Omasid nagu polekski olemas, otsekui poleks ka äsja Kaitseväkke kutsutul hea teada, et ka tema panus kuidagi oluline on ning et tolle verisulis nekruti vanematel ja pruudilgi oleks teadmine, et oma noorsõduri panus kah tähtis on. See pole sugugi vähetähtis, sest esialgu vägagi pingutav nekrut pingutab ja punnitab, kuid üldsusele on oluliseks vaid liitlasvägede rahuolu ja kohalolek. Pole ime, kui selle taustal võibki kujuneda ka hoiak, et kui nemad ainult olulised ongi ja meie oma soldat midagi ei maksa, siis las nood pingutavad ja mida nad siis veel minust tahavad?!
Sügisel hääletas üks ajateenija teepervel, lasti nädalavahetuseks koju. Sobivat bussi ei olnud ja siis seisiski seal ning hilisemas vestluses teatas kuidagi ujedalt ja võib-olla isegi punastades, et sõduririides eriti peale ei taheta võtta… hakkas kuidagi paha.
Andres Raid