Vaesus ei konda ööklubides, võrdõigusseminaril või valitsuse infotunnis, ta on supiköögis ja sotsiaalametniku ukse taga

Kunagi oli meedias pilt “Naiste marsist”, kus uhkelt riides naised marssisid kesklinnas plakatitega, millel kuulutati, et nende keha on ainult nende oma – ja sealsamas kõrval müüs eakas memmeke tänaval kindaid-sokke. Kokku said, või õigemini põrkusid kaks täiesti erinevat maailma.

Kui EKRE räägib hinnatõusudest vaesuvast Eestist, siis vihastatakse sotsiaalmeedias kõvasti: no kus see vaesus on? Nii küsib see rahvas, kes kolumnist Ivan Makarovi järgi kuulub sellesse seltskonda: “Tallinn on täis ehitatud kolossaalseid büroohooneid, kus istuvad kümned tuhanded inimesed, kes vahendavad, lahendavad, mudivad, suhtekorraldavad, arendavad, evivad.”

Inimesed, kes käivad teatrites, suurtes kaubanduskeskustes, suunamudimisseminaridel, poliitkonverentsidel ja mujal, kus on koos jõukamal järjel inimesed, ei kohta muidugi vaesust – see lihtsalt ei tule sinna, ta pole asja sellistele üritustele, ta häbeneb oma kulunud riideid ja rõhutud olemist.

Vaesus asub ääremaadel ja üldse maapiirkondades, külades ja taludes, ta on varjul ka kortermajades ja äärelinna eramajades, ta ei käi ennast näitamas ja vaid vahel võib teda näha kaubanduskeskuses memmekese näol, kes vaatab kaupa ja loeb samas sente, et kas saab ära osta või mitte. Vaesus käib vallamajades toetusi küsimas ja supiköögis.

Osa Eestist, kes elab uusasumites, ongi jõukas, kuigi ka tema hakkab nüüd aegamisi vaeseks jääma, sest rikastele eraldi elektrit pole. Aga vaene Eesti, mis oli ka siiani varjus, jääb veelgi vaesemaks ja karmi talve korral võib nii mõneski kehvas tares asi tragöödiateni jõuda.

Ärge mõnitage vaeseid, sest mitte kõik inimesed pole Kaja Kallase vanemad, kes riigi abi ei vaja.

Uued Uudised