“Avatus” Reformierakonna ja tema liitlaste moodi on tegelikult kaos ja häving, vähemalt rahvusliku Eesti jaoks

Taasiseseisvusaastad pole Eestile ainult head toonud, vaid ka halba – kadumas on ühe väikerahva enesealalhoiuinstinkt, mistõttu Eesti rahvusriiklus ja eestlaste püsimine on üha suuremas ohus.

Läbi aegade on erinevad ühiskonnad hinnanud ennekõike turvalisust – et kodunt lahkudes võiks uksed lukustamata jätta, et ei peaks kartma naiste ja laste ning vara pärast, et ümberringi elaksid sama keelt kõnelevad inimesed, keda tuntakse ja keda osatakse hinnata. Isegi nn ksenofoobia ehk võõrahirm on pigem vajalik emotsioon, sest rünnanud on alati võõrad, ja ka täna näeme Ukrainas, kuidas üks slaavi rahvas peab teise vastu hävitussõda.

Selle taustal on kummaline kuulata, kuidas vasakliberaalses Läänes ülistatakse “avatust” ja seda veel aegadel, kus piiratud ressursid on pannud suured rahvamassid liikuma sinnapoole, kus luuakse rohkem väärtusi. Ladina-ameeriklaste tung USA-sse ning aafriklaste-araablaste tung Euroopasse on leebemad variandid, Venemaa tung Ukrainasse selle maa endale võtmiseks on eriti räige variant.

Ometigi ülistab näiteks Kaja Kallas oma reformierakondlikku “avatust”, nimetades konservatiive “tigedateks endassesulgujateks”, ning “politoloog” Tõnis Saarts jutlustab liberaalset “avatust” kui progressiivset nähtust, vastandades seda konservatiivide alalhoidlikkusele.

Tegelikult on Lääne-Euroopas levinud ja Eestissegi imporditud “avatus” väljunud igasugustest mõistuse piiridest ning muutunud kaoseks. Normaalne avatus, mida viljelevad ka praktiliselt kõik Lääne konservatiivsed valitsused, tähendab seda, et riiki lubatakse need inimesed, keda on majandusele vaja, ja ka neid, kes tahavad sinna ühiskonda sulanduda ja talle kasulikud olla; majandusse tõmmatakse kasulikud investeeringud ja arendatakse neid valdkondi, mis annavad kasu konkreetsele riigile, säilitades samas kontrolli riigi rikkuste ja seadusandluse üle.

Lääne-euroopalik “avatus” on muutunud kaoseks: sinna lubatakse kõiki soovijad, sealhulgas ka parema elu otsijaid, muidusööjaid, seiklusteotsijaid ja ka kriminaalset ning terroristlikku maailma ning neile tuuakse kätte kõik ühiskonna hüved, mille loomises nad pole osalenud; välisinvestoritel lastakse kehtestada kontroll majanduse ja loodusrikkuste üle; seadusandlus allutatakse mingile kaugele ühenduse keskvõimule; lubatakse laiutada välismaistel või ideoloogilistel “uusväärtustel”, lastes teadlikult hävida ajaloolistel väärtustel.

Kallase-Saartsi propageeritav “avatus” ei ole tegelik avatus, vaid kaos, kontrolli loovutamine protsesside toimimise üle, kõige võõrapärase heakskiit ja omade väärtuste lammutamine, peremeheõiguste loovutamine pisku jõukuse nimel, kaasaminek uushullustega ja nii edasi.

Kaasaja konservatism ei ole “tige endassesulgumine” – konservatiivid näevad väga hästi, kuidas maailm muutub, aga nad üritavad hoida ja säilitada seda, mis on hoidmist väärt. Liberaalid sellest ei hooli, nad kas on ükskõiksed või aitavad muutustele, ka halbadele, teadlikult kaasa. Vasakpoolsed aga teevadki revolutsioone, et lammutada ja lammutada, kuni ollakse taas vereojades.

Kahjuks on suur osa eestlastest läinud kaasa kaose tekitamisega “avatuse” sildi all, olles valmis loovutama oma turvalisuse, keele, kultuuri rahvuse ja kodumaagi. Teejuhtideks selles on neile Reformierakond ja sotsid, teistel on ükspuha. Ainult EKRE ümber koondujad hoiavad veel seda Eestit, mille nimel loodi 1918. aastal rahvusriik ja 1991. aastal see taastati.