EKRE on jätkuvalt ainus erakond, kes usub, et parem Eesti on võimalik. Kõik teised müüvad meile allakäiku, vaesust, kannatusi ja põhjendusi, miks midagi teha ei saa, ütleb EKRE esimees Martin Helme.
EKRE avalikustas hiljuti oma valimisloosungi „Päästame Eesti!“. Palun selgitage lugejale, mille eest vajab meie riik päästmist.
Eelkõige tuleb Eesti päästa Kaja Kallase ja teda toetavate jõudude põhjustatud vaesusest. Energiakriis ja pöörane inflatsioon ei ole asjad, mis juhtusid kuidagi vääramatult ja meist sõltumatult. Eesti on Euroopa kõige kiiremini vaesuv riik, sest meie valitsus on pühendunud kahjulikule rohepöördele, suretab välja meie enda energiasõltumatust ja keeldub midagi ette võtmast selle vastu, et energiafirmad ei saaks inimesi ja ettevõtteid pankrotti ajada. EKRE-l on plaan, kuidas elektri-, sooja-, kütuse- ja toiduhinnad uuesti odavaks teha ning me palume valijatelt sellele toetust.
Teiseks tuleb Eesti päästa massilisest immigratsioonist. Meile müüakse Ukraina abistamise sildi all Eesti venestamist. Valitsus on kõik piirid kõigile tulijatele avanud ja tulemus on käes: nii palju võõraid pole Eestisse mitte kunagi varem nii lühikese aja jooksul saabunud. Tulijaid on nii Aafrikast kui ka Aasiast, aga põhiliselt tullakse ikkagi Venemaalt või Ukrainast ja enamik neist on vene keele kõnelejad.
Oleme täielikult kaotanud kontrolli nende inimeste meelsuse tuvastamise üle või selle tagamise üle, et nad ei kujutaks endast meile julgeolekuohtu. Siseministeerium hindab ametlikult, et Eestis võib olla kuni 37 000 inimest, kes kuuluvad Venemaa mobilisatsiooni alla. See on suurem hulk inimesi, kui on Eesti sõjaaja armee.
Me peame Eesti päästma ka sõtta sattumisest. Maailm on suurele sõjale lähemal kui kunagi varem II maailmasõja lõpust saadik ja praegu käiv sõda Ukrainas pole ju kuidagi lihtsalt kahe slaavi riigi omavaheline võitlus. Tegemist on kõikide suurte geopoliitiliste pingete kuhjumise murdepunktiga, kus võitlevad omavahel hegemoonia pärast Venemaa, EL, Hiina, Türgi, USA. Neil kõigil on erinevad huvid ja eesmärgid. Eesti valitsusel peab olema selles väga keerulises olukorras vaid üks selge eesmärk: hoida ära sõja kandumine meie territooriumile. Selleks on vaja kindlasti head diplomaatiat, aga ka vältimatult ja kiirkorras meie enda kaitsevõime tugevdamist. Just tugev, veenev ja meie enda juhitav sõjaline vastupanu on see, mis otsustaval hetkel määrab, kas meile tullakse kallale või mitte.
Igale veidigi riigikaitse teemade vastu huvi tundnud inimesele on selge, et Reformierakond ei ole võimeline targaks diplomaatiaks, samuti ei ole Reformierakond kunagi saanud aru ega huvitunud meie kaitsevõime tugevdamisest. Lausa vastupidi, just Reformierakond on rääkinud aastaid ajateenistuse kaotamisest, nõrgestanud sõjaväeluuret, likvideerinud sõjaväelise piirivalve, blokeerinud õhutõrje, rannakaitse ja tankide hankimise. Nüüd on nad andnud Ukrainale ära suure osa meie kahuritest, laskemoonast ja õhu- ning tankitõrjerelvadest. Me hangime küll uusi, kuid need saabuvad alles kahe-kolme aasta pärast. Mis me vahepeal teeme? Kasutame luuavart?
EKRE teatas volikogu avalduses, et päästmist vajab ka Eesti õigussüsteem…
Reformierakond on 20 võimul oldud aasta jooksul korrumpeerinud kogu õigusriigi. Prokuratuur täidab häbenematult poliitilist tellimust, inimesed nagu Indrek Tarand, Liina Kersna, Keit Pentus-Rosimannus, Marko Mihkelson ei pea lihtsalt muretsema, et prokuratuur nende vastu huvi tunneks. Kui sa oled „õiges“ parteis, siis sulle seadused ei kehti.
Samal ajal kasutatakse politseid ja prokuratuuri poliitiliste vastastega arvete õiendamiseks, nagu nägime koroonapiirangute vastastel meeleavaldustel. Näeme ka, kuidas „õiguskaitseorganeid“ kasutatakse poliitiliste oponentide rajalt maha võtmiseks, nagu tehti 2021. aasta alguses Porto Franco kaasusega valitsust kukutades. See kõik on hävitanud inimeste usu riiki, mis põhiseaduse kohaselt peaks tuginema õiglusele ja õigusele.
Asja teeb hullemaks see, et ka kohtud on ideoloogiseeritud ja politiseeritud. Riigikohus ütleb ausalt, et koroonameetmed olid vastuolus põhiseadusega, aga leiab samas, et sellegipoolest võis nii teha. Ringkonnakohtud ja riigikohus on sisuliselt asunud jõustama kooseluseadust, kuigi sellel puudub parlamentaarne alus. Taoliste otsustega minnakse räigelt vastuollu võimude lahususe põhimõttega, mis ei luba kohtutel teha seadust ega parlamendil mõista kohut. Selle umbeläinud süsteemi reformimiseks ei ole ühelgi teisel erakonnal südikust ega tahtmist. Keegi teine isegi ei tunnista probleemi.
Mida ütlete inimesele, kes immigratsioonis ja Eesti demokraatia lammutamises ohtu näha ei oska ning arvab ühtlasi, et ajad on ju rasked ja raha vähe, aga eks kuidagi elab ikka ära?
Kõigepealt massiimmigratsioonist. Vaatame, mida see teeb meie elukorraldusele: ravijärjekorrad on hüppeliselt pikenenud, kusjuures Eesti maksumaksja maksab kinni saabujate tervisekindlustuse; koolides ja lasteaedades ei saa eesti lapsed enam eesti keeles õppida, sest veerand või kolmandik klassist on umbkeelne. Õpetajad on ahastuses, sest isegi maapiirkondades nõutakse neilt, et nad peavad tundi läbi viima kahes keeles – eesti ja vene keeles. Lapsevanemad võtavad oma lapsi koolidest ja lasteaedadest ära, et viia neid kodust kaugemal asuvatesse koolidesse-lasteaedadesse, kus on veel võimalik emakeelses keelekeskkonnas õppida. Õpetajad lahkuvad lihtsalt töölt, ja seda üldse mitte palga pärast. Koolides on tekkinud rahvuspõhised olmetülid.
Eesti noored pered ei saa massilise immigratsiooni tõttu endale oma kodu, sest kinnisvaraturg on nii suure arvu uute tulijate tõttu lõhki. Kui riiki tuleb mõne kuuga Tartu linna või Lasnamäe jagu uusi inimesi, siis loomulikult peavad nad kusagil elama ja sellel on otsene mõju kinnisvaraturule. Ja mõistagi toob massiline immigratsioon kaasa väga negatiivsed arengud tööturul, sest riiki on juurde tulnud kümnete tuhandete kaupa inimesi, kes on nõus väiksema palgaga ega oska nõuda arenenud ühiskonnale omaseid töötingimusi. Mida teeb see kõik kokku Eesti kui eestikeelse ühiskonnaga, eestlaste rahvusliku kaitsealaga, meie rahvusriigiga, on juba näha. Me oleme kaotamas oma riiki, oma keelt, peremehestaatust oma kodumaal. See kõik on juhtunud vaid mõne kuuga ja kui Reformierakond jätkab, viivad nad järgmise nelja aastaga meie rahvusriigi hävitamise lõpuni.
Mis puudutab „kuidagi äraelamist“, siis küsigem endalt, kas hädapärast hakkama saamine ongi see, mida me elult tahame? Mina tahan küll, et kõigil inimestel, kes on valmis vaeva nägema ja tööd tegema, oleks võimalik hästi hakkama saada. Et igal inimesel, kes on valmis pingutama, oleks selge perspektiiv, et tema elu läheb paremaks, et tema laste tulevik on parem kui tal endal. Kuidagimoodi äraelamine ei ole piisav.
Ütlen ka, et inimene petab end, kui arvab, et demokraatia lämmatamine teda ei puuduta. Inimesed ei pruugi kohe tunda, et vihakõne seadus nende elu kuidagi muudaks, aga kui meil kaob ära võimalus kritiseerida võimul olevaid inimesi, nagu tahetakse teha Marko Mihkelsoni puhul, kui meil puudub võimalus väljendada oma rahulolematust, nagu tehti koroonapiirangute ja sundvaktsineerimise küsimuses, siis meil ongi juba kadumas võimalus muuta riigi valitsemise kurssi. Siis me juba oleme otsapidi ebademokraatlik riik, kus võim teeb inimestega, mida tahab. Ja sellises ühiskonnas ei ole mitte kellelgi võimalik kindel olla, et järgmisena ei hakata represseerima teda. Pole võimalik olla kindel, et järgmisena ei võeta ära tema omandit, olgu selleks siis auto äravõtmine rohepöörde ettekäändel või kodutalu äravõtmine liitlaste nõudel polügooni tarbeks. Kui demokraatia on pandud jää peale, siis ei ole võimalik end ja oma vara kaitsta.
Kui EKRE oleks valitsuses, siis kuidas peataksite pöörase hinnatõusu?
Oleme üle aasta rääkinud, mida on vaja teha. Oleme valitsuses olles näidanud, kuidas seda teha. Vaja on keskenduda energiahindade alandamisele. Elekter, gaas, kütus peavad odavamaks minema. Nii odavaks, nagu olid kaks-kolm aastat tagasi.
Elektrit saab odavaks teha, kui valitsus ehk omanik annab vastava käsu Eesti Energiale, võttes samal ajal hinnast välja CO2 komponendid. Samuti tuleb lõpetada taastuvenergia tasu maksmine.
Diisli ja bensiini hinna alandamiseks on vaja alla tuua kütuse aktsiisid. Toiduainete hinna alandamiseks tuleb langetada toiduainete käibemaksu.
Gaasi puhul tuleb luua Eestisse korralikud veeldatud gaasi ehk LNG vastuvõtuvõimekused – asi, mida Reformierakond on üle kümne aasta blokeerinud – ja saada tänu sellele gaasi palju odavamalt, kui me saame praegu või saime enne Vene toru kaudu.
Narvas tuleb käivitada praegu seisvad kolm energiaplokki, mis suurendaks meie elektritootmist umbes kolmandiku võrra.
Kõiki neid asju saab teha, vaja on ainult tahet. Kõik vastuväited alates sellest, et Brüssel ei luba ja lõpetades sellega, et maksualandus ei mõjuta hinda, on tõestatult valed. Kui sakslased neid asju teevad, siis ei saa see olla vastuolus Brüsseli reeglitega.
Meie enda kogemus valitsuses näitas, et kui alandasime alkoholiaktsiisi, siis hind langes ja piirikaubandus lõppes, kui langetasime diisliaktsiisi, siis hind langes ja piirikaubandus lõppes. Reformierakond otsib ettekäändeid, et mitte tegutseda. Valitsusele meeldib metsik hinnatõus ja energiakriis, sest see toob riigieelarvesse röögatult raha.
Reformierakond püüab panna avalikkust uskuma, et elektri hinda ei saa kolmele sendile tuua. Millega veenate inimesi, et Reformierakond valetab ja EKRE-l on õigus?
Tuleb vaadata, mida räägivad arvud. Kui meie olime valitsuses, oli elektri keskmine hind veidi üle 3 sendi kilovatt-tunni kohta ja Eesti Energia oli 20 miljoni euroga kasumis. Mõni aasta varem oli hind umbes 4 senti kilovatt-tunni kohta ja Eesti Energia oli samuti kasumis. Nüüd on elektri hind kuus korda kallim ehk 20 senti kilovatt-tunni kohta, hulludel päevadel veelgi rohkem, ja ennäe imet, Eesti Energia kasum on kuuskümmend korda suurem ehk ületab juba esimese kolme kvartaliga 1,2 miljardi piiri.
Soome riiklik tuumajaam müüb oma omanikele, kelle hulka kuulub nii Soome riik, kohalikud omavalitsused kui ka suurettevõtjad, elektrit 2 senti kilovatt-tunni kohta ja on ka kasumis. Need omakorda müüvad osa odavalt saadud elektrist turul maha eestlastele, aga kümnekordse kasuga. Meid lihtsalt kooritakse jõhkralt ja valitsus räägib, et mitte midagi ei saa teha. Aga see 1,2 miljardit jõuab lõpuks valitsuse rahakotti. See on umbes sama suur summa, kui laekub eelarvesse tulumaksu. Sisuliselt on elektrihinna abil kahekordistatud Eestis tulumaksu, ainult et seda pole parlamendis läbi hääletatud. Samas on selline raha kokkukraapimine majandusest oluliselt ebaõiglasem ja majandusele kahjulikum, kui oleks maksutõus, sest lööb eelkõige väiksema sissetulekuga inimesi ning hävitab meie ettevõtteid. Reformierakond kasutab praegu Eesti majanduses täielikku põletatud maa taktikat.
Rääkides veel immigratsioonist, siis reformierakondlased on väitnud, et immigrante on tulnud vähem, kui väidab EKRE. Kas tegelikke arve varjatakse?
Pigem me opereerime tegelikkusest väiksemate arvudega. Riik lõpetas immigrantide üle arvepidamise suvel, sest need arvud läksid nii koledaks. Tänaseks päevaks väljastab riik infot ainult rahvusvahelise kaitse saanud inimeste hulga kohta, mis on praegu üle 40 000. See on Pärnu linna jagu inimesi, keda peavad otsast lõpuni üleval meie maksumaksjad. Aga me ei pea arvet nende üle, kes on siin ilma end arvele võtmata. Teame, et neid on kindlasti rohkem kui pagulasena arvele võtnuid. Erinevate näitajate ja statistika põhjal oleme välja arvutanud, et alates veebruarist on Eestisse saabunud selgelt üle 150 000 inimese, mis moodustab 12% Eesti rahvastikust. Eestisse on jäänud umbes 100 000 inimest. Võrdluseks, Tartu elanikke on umbes sama palju. Lasnamäel elab umbes 100 000 mitte-eestlast. Suurem osa neist räägib vene keelt, paneb oma lapsi vene õppekeelega koolidesse, sugugi mitte kõik neist ei ole vihaselt Putini-vastased. Valitsus ei soovi mingit statistikat koguda, sest nii on võimalik varjata meid tabanud kriisi mõõtkava.
Kogu protsessi tulemuseks on järsk eestlaste osakaalu langus rahvastikust, mis on kukkunud taasiseseisvumise eelsele tasemele ja plahvatuslikult on kasvanud vene keele kasutamine. Meie silme all toimub Eesti venestamine, kusjuures põhjendatakse seda Ukraina aitamisega. Ukrainale ei ole muidugi mitte kuidagi abiks, kui aitame kaasa nende riigi inimestest tühjaks jooksmisele.
Reformierakonna sihilikud valed ja robustne poliitika on andnud alust hinnangutele, et nad on hakanud kasutama Putinile sarnaseid võtteid. Kas see võib olla märk, et me liigume samasuguse totalitarismi suunas nagu Venemaal?
Tõepoolest, Reformierakonna valimisloosung tekitab minus kõhedust. Meile öeldakse otse näkku, et võimupartei on kõva käe pooldaja, mis sest, et ta end suusoojaks avatud ja salliva liberaalse jõuna reklaamib. Tegelikkus on täpselt vastupidine. Kaja Kallase valitsus saatis koertega eriüksuse kõhklematult rahumeelseid meeleavaldusi laiali ajama. Tänane valitsus jagab miljoneid erameediale ja ennäe, valimiste eelsel ajal ei leia erameedia endas huvi, et kajastada pedofiiliaskandaali, ei leia endas jõudu, et kajastada, kuidas riigikaitsekomisjoni juht võtab süle ja seljaga raha Vene rahapesijatelt, ei leia tahtmist käsitleda seda palagani, mis toimub LNG gaasiterminali ümber. No lihtsalt ei ületa uudiskünnist need lood, mis on võimuparteile ebamugavad.
Veelgi rohkem näeme aga paralleele Venemaa või Valgevenega, kui vaatame, kuidas prokuratuur teenib üheselt võimulolevate liberaalide huve. Kui tahab, siis algatab asju, mis kestavad aastaid ja aastaid, ruineerivad inimeste tervise, rahakoti, maine. Näiteid ei ole kaugelt vaja otsida – Marti Kuusik, Mailis Reps, aga ka Kert Kingo olematu paragrahvi alla minev kuluhüvitise lugu. Ent kui ei taheta, siis ei nähta ega kuulda midagi. Liina Kersna miljonite kantimise uurimiseks tuli pöörduda kohtusse, ja alles kohus sundis prokuratuuri asja algatama. Aga, kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida – prokuratuur tegelikult ju ei uuri seda asja. Kõik teised kriminaalse joobega vahele jäänud autojuhid saavad karistada, aga näe, Indrek Tarand ei saanud. Marko Mihkelsoni asja isegi ei uuritud, kuigi seadus nõuab, et alla 10-aastase seksuaalse väärkohtlemise kahtluse puhul algatatakse uurimine igal juhul. Ja mis sai lõpuks Tallinna Sadama uurimisest? Need on kõik näited sellest, kuidas võim on rakendanud politsei ja prokuratuuri enda poliitilisse teenistusse ning see on täpselt viis, kuidas Putin ja Lukašenko on oma võimu kindlustanud. Meil tegutsevad nii end liberaalideks nimetavad jõud, kes räägivad, kui avatud ja sallivad nad on. Kaja Kallas ei venesta Eestit mitte ainult demograafiliselt, vaid ka Venemaa valitsemisstiili kopeerides.
Muu maailm on ikka naernud nende Venemaa elanike üle, kes elavad külmas ja näljas ja usuvad Kremlit, kelle väitel on hädades ainsana süüdi vaenulik välismaailm. Kaja Kallas püüab praegu Eesti inimesi harjutada mõttega, et meie vaesumise taga on samuti süüdi vaenulik välismaailm, antud juhul Putin. Kas usud, et Kallasel läheb korda kogu ühiskond ära tinistada?
Seda on päris hirmus vaadata, kui edukalt on ligi 30 protsenti inimestest juba ära tinistatud. Mulle tundub, et Reformierakond on suutnud tekitada osale ühiskonnast Pavlovi refleksi. Ükskõik, kui halb on olla, ükskõik kui suur on vaesus, piisab, kui karjud: Putin tegi, EKRE on süüdi! Varas karjub, et võtke varas kinni. Paraku osadel inimeste hakkabki selle peale suunurkadest valget vahtu tulema ning selle asemel, et hääletada valimistel maha need jõud, kes inimesi vaeseks teevad ja neilt vabadused ära võtavad, minnakse veel vihasemaks EKRE peale. See näitab, et kui peavoolumeediat on võimalik panna distsiplineeritult edastama valitsuse propagandat, on võimalik veerand või kolmandik ühiskonnast zombistada.
Õnneks on ülejäänud osa ühiskonnast selle läbi näinud ega lase end lollitada. Ühel hetkel peavad kõik need inimesed, kes on hääletanud Eestit kahjustavate poliitikate poolt, vaatama peeglisse ja tunnistama, et nad kannavad oma valikute tagajärgede eest ka vastutust. Ehk võtab osa neist vastu ka otsuse muuta oma poliitilist eelistust. See nõuab valusat enesehindamist, aga kui seda ei tehta, siis läheb elu paratamatult järjest halvemaks.
Kuidas hindate praeguste parlamendierakondade šansse valimistel? Kes võidab toetust juurde, kes kaotab? Mida arvad Eesti200 ja Parempoolsete võimalustest?
Kui vaatame küsitlusi ja prognoose, siis juba enam-vähem kaks kuud järjest näitavad need väga tasavägist seisu – mõni nädal saaks Reformierakond ja tema liitlased kokku 51 häält ja mõni teine nädal saaks meie ja meiega koalitsiooniks valmis olevad erakonnad napilt üle poole. See tähendab, et seis liberaalse frondi ja rahvuskonservatiivse tiiva vahel on väga tasavägine. Eesti tulevik on noatera peal. Järgnevatel kuudel on meil vaja anda endast kõik, et tagada valimistel tulemus, mis võimaldab kukutada Reformierakonna võimu ja tuua tagasi valitsus, mis töötas Eesti inimeste hüvanguks. Eraldi tahaks rõhutada, et oma hääl tasuks anda ikka erakondadele, kes on tulevase valitsuse tuumikjõud. Pole mõtet end petta arvamusega, et sotse või E200 toetades vähendaks see kuidagi Reformierakonna võimalusi. Sotsid ja E200 on Reformierakonna satelliidid, nende kindlad, maailmavaatelised liitlased.
Mis nõu annate inimesele, kes pole veel otsustanud, millise erakonna poolt valimistel valida?
Kaks väga lihtsat nõu. Esiteks, vaadake, millised on olnud poliitikute teod. Meil on valitsuses olemise ajast ette näidata terve rida tegusid, eelkõige maksude, majanduse ja hindade osas, aga ka sisejulgeoleku tugevdamise, rannakaitse loomise ja piiri väljaehitamise osas. Samuti oli meie valitsus üks tõhusamaid regionaalpoliitika ning maaelu edendajaid, kuigi meil jäi nende pikkade protsesside mõjutamiseks kahjuks aega väheks. Me oleme jätkuvalt ainsad, kes usuvad, et parem Eesti on võimalik. Kõik teised müüvad meile allakäiku, vaesust, kannatusi ja põhjendusi, miks midagi teha ei saa.
Teiseks peaks valijad ikka ja alati vaatama erakondade ja poliitikute seisukohtade järjekindlust. Poliitik, kes räägib valimistest valimistesse sama juttu, on inimene, kel on veendumused ja maailmavaade. Poliitikud, kes ajavad koos tuule pöördumisega uut juttu, on põhimõttelagedad oportunistid. Mulle endale tundub, et meie erakond on tõesti aegade algusest peale olnud oma seisukohtades järjekindel.
Intervjuu ilmus esmalt ajalehes Konservatiivide Vaba Sõna