14.01.2023
Dollarid
Jätkame Virkko Leppasalu raamatu „Kallase afäär“ avaldamist.
Hoiukassad? Mingid “surnud hinged”? Mõnikümmend tuhat rubla kellegi arvelt? Issake, milline primitivism, võiks mõni tänapäeva finantsgeenius irooniliselt ohata.
Meenutan lugu hoiukassadega ainult põhjusel, et näidata, millisel tasemel mõtlesid mõned nõukogude rahandussüsteemis töötanud isikud. Kombineerimisoskuse võtavad nad kaasa uude, kapitalistlikusse maailma, arvates, et see aitab neid ka edaspidi.
Paraku ei aita see mitte kõiki ja mitte alati. Kapitalistliku rahailma hämaramad pooled ei ole enam “võrdsetest võrdsemate” maailm, kus ametikoht tagab automaatselt positsiooni ja ka selle, et sul on alati õigus.
1990-ndate alguses, kui Eestis tuleb käibele kroon, ollakse finantsringkondades juba pisut “arenenumad” kui hoiukassade perioodil. Kuid ainult pisut.
Teated pettuste kohta nn esmaklassiliste pangainstrumentidega ei ole 1990-ndate alguseks siia, okastraadi tagant vabanenud Eesti-nimelise karjamaa ajalehtedesse veel jõudnud. Kui ka oleksid jõudnud, poleks neid kõrgemates pangandusringkondades tõsiselt võetud. Need poleks pälvinud suuremat tähelepanu kui mõni raadiouudis Indoneesia maavärisemisest. Ometi on mainitud pettuseskeemid neil aastail maailmas umbes sama levinud kui tänapäeval nn Nigeeria kirjad ja teated miljonilistest “loteriivõitudest” raalide postkastides.
10 miljoni dollari kadumise aluseks 1993. aastal on just selline, tolleks ajaks maailmas ülilevinud petturlusvorm. Võiks ju öelda, et meie tollased pangandusgurud ei tea esmaklassilistes pangainstrumentides peituvatest ohtudest. Kuid ei. Väidan, et nad teavad sellest. Meie pangandusjuhid külastavad ju 1993. aastal IMF-i üritusi, kus rahvusvaheliste pangandussulide tegevusest maailma pangandusjuhtidele kulbiga hoiatusi ning tarkust jagatakse. Ometi otsustab Eesti Pank eesotsas Siim Kallasega järele proovida. Justkui peaks Eesti Pank erinevalt neist lugematutest õnnetutest, kes rahast ilma jäävad, olema sündinud erilises õnnesärgis. Ilmselt on tegemist peapööritusega seoses krooni kehtestamisega tehtud edusammudest. Kuid see on vaid üks ja liiga pinnapealne seletus.
Šveitsi politsei raportist, kuupäevaga 3. jaanuar 1995, nähtub, et maailmas on neil aastail levinud vähemalt seitset tüüpi nn esmase pangapettuse skeemi: Prime Bank Notes – esmaklassilised pangatähed; Prime Bank Guarantees – esmased pangatagatised; Prime Bank Letters of Credit – esmased panga krediitkirjad (akreditiivi näol); Prime European Bank Letters of Credit – esmased Euroopa pankade krediitkirjad; Prime World Bank Debentures – esmased maailmapanga võlakirjad (tagatiseta võlakohustused); Prime Insurance Guarantees – esmased kindlustusgarantiid; Standby Letters of Credit – krediitkirjade säilitamine.
Kui üritada neid ridu maakeeles lahti seletada, siis 1990-ndatel, globaalse finantssüsteemi ajastul, võivad investori juurde ühes maailma otsas tulla investeeringuvõimaluste pakkujad teisest maailma otsast. Nad pakuvad eespool loetletud nimede all müüa sisuliselt väärtusetuid väärtpabereid. Panganduse sümbolmaa Šveitsi ametivõimud teavad neist asjust tol ajal juba väga palju.
Petturid räägivad neist pangapettustest kui kõrge kasumlikkusega, täiesti riskivabast ning kõrge konfidentsiaalsusastmega investeerimisvõimalusest, mida toetavad nii Rahvusvaheline Kaubanduskoda (International Chamber of Commerce) kui Rahvusvaheline Valuutafond (International Monetary Fund).
“Näib, et kurjategijatel on õnnestunud reklaamida selliste instrumentide (või dokumentide) usaldusväärsust või lugupeetavust sellisel määral, et meil on nüüd panku, kes selle tulemusena lasevad neid välja, kas siis nõuannete tulemusena, mis nad saavad ebaausatelt inimestelt, või siis tõepoolest pangatöötajate korruptsiooni tõttu,” teatab Šveitsi politsei inspektor Marcel Couquerad ühes ülemustele mõeldud kiretus raportis. On aasta 1994.
Selliste skeemide puhul on oluline roll nn lõpetaval pangal (closing bank), millele siis viidatakse tehingut puudutavas dokumentatsioonis, jätkab Couquerad. Kasutades ära korruptsiooni mõne panga töötajate hulgas, avatakse nn closing bank’is arve petturite või nende varifirma nimel. Sellistele kontodele viidatakse kui tingdeponeerimiskontodele (escrow kontod). Kinnitatakse, et nn closing bank’i kontol on olemas suurt tulu tõotavad väärtpaberid, mida saab omandada kas panga või selle kliendi korraldusel.
Kontakti nn closing bank’iga, mis on tavaliselt fiktiivne rahandusasutus, mis omab vaid arvet ja ei midagi muud, lasevad petturid korraldada nn finantsnõustajatel või advokaatidel. Nii tundub kogu miraaž usaldusväärsem. “Pettur võib tegutseda ka varifirma või varipanga tagant, mis on juriidilise isikuna registreeritud kusagil teises maailma otsas, kus pettuse ohvriks valitul on raske tema olemasolu kontrollida,” kirjutab inspektor Couquerad edasi. Inspektor on sellest kõigest tüdinud, oi kui tüdinud. Kogu maailma ahnus (sulid) ja lihtsameelsus (ohvrid) paistavad olevat oma jõud ühendanud ja šveitslaste vasturünnakule asunud. “Need pangad võivad hõlmata Man’i saart, Gibraltarit, Luksemburgi, Monacot, Liechtensteini ja vanu Kariibi mere meelissaari, nagu Turks ja Caicos, Anguilla, Monserrat või Vanuatu,” toksib inspektor kirjutusmasinal tülpinult. Inspektor Marcel Couqueradi kohtame ka hiljem, sest tema tegeleb ka Eesti Pangaga seotud 10 miljoni dollari juhtumi uurimisega.
1990-ndate algusest levima hakanud pettused esmaste pangainstrumentidega (Prime Bank Guarantee, PBG) on kümnendi keskpaigaks võtnud epideemilise ulatuse. Ohvrite hulka kuuluvad näiteks Suurbritannia päästearmee ja Nauru valitsus, aga ka USA rahvuslik kristlike kirikute nõukogu. Kirikute nõukogu juhtumisse tasuks süveneda. See sarnaneb üsnagi palju Põhja-Eesti Panga ja Eesti Panga poolt investeeritud 10 miljoni dollari looga.
Keskset rolli nn kirikute nõukogu pettuses mängib Tšehhi Bohemia Pank. Nagu paljud Eesti pangad, alustab ka Bohemia murrangulisel ajal, aastal 1991. Aluskapitaliks on vaid 1,3 miljonit dollarit ehk 50 miljonit Tšehhi krooni, millele lisanduvad moraalse toetusena pankiiride lootused uue ja helge, “jätkusuutlikku arengut” kindlustava ajastu saabumisele.
1993. aastal hakkab Bohemia, nagu ka tollane riiklik Põhja-Eesti Pank ja tema “ema” Eesti Pank, huvituma rahvusvahelistest investeerimisvõimalustest. Samamoodi nagu Eestis, hakkavad ka Tšehhi panga ümber tiirlema igasugused “finantsnõustajad”, “investeerimisspetsialistid” ja “konsultandid”, kes veenavad pangajuhte Prime Bank Guarantee-tüüpi imelistes investeerimisvõimalustes.
PBG abil, mille kaks Bohemia panga juhti 1994. aastal alla kirjutavad, petetakse USA kirikute nõukogult välja tervelt 7,98 miljonit dollarit. Saatuse irooniana ei jõua see “superintressi” tootma mõeldud raha mitte Bohemia panka, mille juhid tahavad ahvikiirusel rikkaks saada, vaid hajutatakse nende kaasosaliste ehk “rahvusvaheliste nõuandjate” pangakontodele erinevates Euroopa ja USA pankades. PBG-le alla kirjutanud kaks Bohemia juhtivpankurit vallandatakse. Sellega nende vastutus ka piirdub.
Rahvusvaheline Kaubanduskoda nimetab Prime Bank Guarantee’de alusel korraldatavaid nn esmaseid pangapettusi sajandi kuriteoks. Pettuse ohvriks valitule tavaliselt ei selgitata, kuidas on võimalik, et tema investeering saab teenida tulu näiteks 2% nädalas. Finantsmaagid sõnuvad ohvriks valitu ümber salapärasuse aura: ainult tema on väljavalitu, kes saab osa geniaalsest taevamannast, mida garanteerib mõni maailma tippkümnesse või vähemalt esimesse sajasse kuuluv pank.
Rahapuuduses vaevlejate või vastupidi, ülemäärasesse rahasse uppuvate investeerimisnäljaste investorite silme ette maalitakse kauneid miraaže “kinnistest finantsturgudest” ja nendele turgudele pääsevatest “autoriseeritud diileritest”. Need kinnised turud virvendavad ohvri silme ees tõelise eldoraadona. Show, show ja veel kord show. Illusioon, virtuaalsus ja miraažid löövad tantsu ja põimuvad omavahel.
Kümnest miljonist investeeritud dollarist kaheksa kaduma minek, nagu juhtub 1993−1994 10 miljoni Eesti Panga poolt vahendatud dollariga, on tüüpjuhus. Osa raha makstakse vastavalt lepingule kohe kiiresti tagasi, nimetades seda näiteks intressideks.
Heade psühholoogidena teavad petturid, et nii saab näitemängu tõmmata kaasosalise nimega Ahnus. Nad arvestavad, et investorid ruttavad müstilisest teenimisvõimalusest rääkima kõigile tuttavatele. Nii võib tagasi makstud raha ehk “intresse” nimetada ka reklaamikuludeks. Kuulsa panga kinnitus (garantiikiri), et müüdavad väärtpaberid või investeeringutest paistev tulu on tõesti olemas ja et nemad garanteerivad selle, on tavaliselt kas fabritseeritud või hangitud korruptiivsel teel. Meenutagem, et Põhja-Eesti Pank pidi 10 miljoni dollari afäärist kasu saama 20% aastas ehk siis 2 miljonit dollarit.
Lugeja võib ise arvata, kas 10 miljoni dollari “investeerimisest” teenitud intressid jõudnuksid ikka riigi arvele ehk Põhja-Eesti Panka või hoopis kellegi eraarvele. 10 miljonit dollarit oleks pärast investeerimistähtaja lõppu küll tõesti panga arvele tagasi maandunud, nii et keegi poleks kahju kannatanud. Kuid nüüd me ruttame sündmustest ette. Või kas ikka ruttame? Tegelikult oli ju kombinatsioonide puhul levinud, et näiteks korporatsiooni X president Y “laenutas” firmast Z arvu miljoneid – lootuses põhisumma pärast W arvu miljonite teenimist firma arvele tagasi manööverdada ning teenitud intressid tasku pista. No käib rahakene nagu kutsa rihma otsas korraks jalutamas, mis siis sellest. Peaasi, et ta peremehe juurde tagasi jõuab.
Rahvusvahelise Kaubanduskoja 1996. aastal üllitatud ülevaatest Prime Bank Guarantee-tüüpi pettuste kohta leiame, et 1993. aastal annavad Ameerika Ühendriigid Prantsusmaale välja kellegi Maurice Sarfati. 200 investorit olid “tänu” Sarfatile kaotanud 220 miljonit Prantsuse franki. Kokku hinnatakse 1990ndate keskel Prantsusmaal selliste pettuste mahuks 300 miljonit franki aastas. Ohvreid võinuks aga olla veelgi rohkem, sest jaanuaris 1994 “toodab” Sarfatiga seotud kompanii miljardi dollari “väärtuses” krediitkirju (Standby Letters of Credit), mis on välja antud ühe Vanuatus asuva panga nimel (National Security Bank Ltd). Firmadelt, fondidelt, pankadelt jt väljapetetud raha hulk on 1990-ndate esimesel poolel niivõrd pöörane, et sellega on võimalik finantseerida sõdu, riigipöördeid, narkokaubandust või mida iganes.
Kui palju raha kokku maailmas niimoodi välja petetakse, jäi ja jääb igaveseks saladuseks. Väga paljud investorid on kasutanud nn esmaste pangainstrumentide skeemides narkokaubandusest või mujalt teenitud musta raha, lootes seda Prime Bank Guarantee mehhanismidega mitmekordistada. Kui nad rahast ilma jäävad, ei julge nad tulla politseile kaotust üles tunnistama. Muidu tekiksid paratamatud küsimused kadumaläinud summade päritolu kohta.
Järgneb…
Virkko Leppasalu