Aina räägitakse: tuleb näha suuremat pilti. Seda ütlevad teistele need, kes ise on kindlad, et nemad näevad küll suuremat pilti, kohe kõige suuremat. Nemad mõtlevad “globaalselt”, see tähendab: ülemaailmselt. Nad olevat avatud, sallivad, innovaatilised.
Kui maailma “pildiks” nimetada, näiteks maailmajagude kaupa, siis peaks suurema pildi nägija nägema seda, mis toimub Euroopas: Rootsis, Prantsusmaal, Saksamaal, Hollandis ja nii edasi. Terves Euroopas. Muidugi ei ole see just mõistlik allegooria, sest maailm ei ole pilt, pilt on tasapinnaline ja elutu, ning võib koguni koosneda näiteks pusletükikestest.
Kui mõistuslikult kaaluda nende “suurema pildi nägijate” ideoloogiameedias lahkesti ja rohkesti avaldatud väljaütlemisi, siis tundub küll, et nad näevad tõesti vaid mingit pilti, mille keegi kuskil tagatoas on maalinud, Euroopas toimuvaid katastroofe nad ei näe kohe mitte. Ei tahagi näha.
Nad räägivad hädaliste aitamisest, aga hädalised virelevad endiselt, kes kodutuna, kes töötuna, kes näljasena, kes “uue normaalsuse”, see tähendab vägivalla ohvrina. Aidatakse ainult Euroopasse tungivaid islami sõdalasi. Neid, kes nõuavad Euroopa kultuuri asendamist oma kodukoha kultuuritusega.
Sõnad on oma klassikalistest tähendustest ära lahutatud, neile on antud uued tähendused. Sellest on nii palju räägitud, kirjutatud, “suurema pildi nägijad” ei kuule ega näe selliseid märkusi. Seega, nad ei näe üldse mingit tervikpilti, nad näevad mingeid ükskuid pusletükikesi, mis omavahel kokku ei sobi ning ei moodustagi mingit tervikpilti. Nad uurivad neid pusletükikesi, nad ei tea midagi pärismaailmast. Seda pole neil ilmselt lubatudki näha.
Meie puslepoliitikud lahkuvad saalist iga kord, kui seal tekib oht kogematagi pealt kuulata mingit tõelist probleemikäsitlust. Ma ei tea, kas neile antakse käsk lahkuda, või on nad ise nii kartlikud. Kui seal räägitakse demokraatiast, mõttetust raharaiskamisest mingi absurdse riiki kahekslõikava betoonmonstrumi peale, või kooseluseaduse tõenäolistest katastroofilistest tagajärgedest, siis on riigikogu saal tühi.
Kui aednik plaaniks hakata meie maal palme kasvatama, siis ta kindlasti istuks maha ja mõtleks ning uuriks, kuidas see uus eksootiline taim käitub, mida ta vajab, kas teda üldse ongi võimalik meie kliimas kasvatada, missugused ohud võivad sellega kaasneda. Jah, aednik. Tema teab, kuidas on omavahel seotud põhjus ja tagajärg.
Ka riigijuhid peaksid käituma nagu aednikud. Teatud mõttes nad ju ongi aednikud. Või peaksid olema.
Ükski moslem, kes on siia toodud Aafrikast, ei kodune Eestis mitte kunagi. Temast saab invaliid. Ta ei suuda iial mõista meie elukorraldust, meie reegleid, ta ei harju meie kliimaga. Kuna ta pole saanud üldkultuurilist haridust, siis ei oska ta ka leppida võõraste reeglitega, ta hakkab nende vastu mässama, sest need tunduvad talle täiesti valedena. Kohanemine nõuab päris kõrget intelligentsi, tunnistage, seda neil ei ole. Sest neile ei ole kohanemist õpetatud. Islam on massi- ja käsureligioon. Isiksus on seal täiesti tundmatu mõiste.
Nende maailm on see Aafrika küla või linn, kust nad on pärit. Euroopasse trügides, valelikest lubadustest ärapetetutena, ei saa nad aru, mida nad teevad.
Aga haritud eurooplane on kohustatud seda mõistma. Ja ta ei tohi leppida kõigi nende vaeste (Euroopa mõistes hariduseta) mustade ja moslemite küüditamisega võõrasse keskkonda. See on kuritegu terve rassi vastu. Nii valge kui musta, muide. Euroopasse imporditakse Aafrikast kodusõda. Ja seda teevad Euroopa juhid ISE. Peaaegu vägivallaga. Sundides kõiki riike vastu võtma neid õnnetuid petetud ringiekslejaid. See on nende inimeste hävitamine, mitte päästmine. Usun, et õnnelikumad on need, kes tee peal ära uppusid.
Heakene küll, juba see, et räägitakse “pildist” näitab, et tegemist on mingi mudeliga, mingi valega, mingi propagandaga. Tänapäeval vaadatakse rohkem videoid kui pilte. Video on vähemalt ruumiline ja liikuv, pilt on seismapandud hetk. Kui kaua ma seda ikka vaatan, ükskõik kas väiksemat või suuremat. Elu läheb ju edasi. Pilt tehti ehk eile, ehk isegi nädal tagasi, ma ei saa sellest ju õiget infot, ükskõik kui kaua ma seda vaatan.
Sealsamas kõrval jookseb juba uus video, kus kamp musti loobib kive, põletab autosid, käperdab naisi, karjub, kakleb, sõidab veoautoga rahva hulka… Aga immigrantide ihalejad vaatavad ikka oma “suuremat pilti”… Mida nad seal näevad?
Lõpetage see piltide vaatamine, me oleme ju täiskasvanud inimesed! Vaadake päriselu, vaadake pärismaailma. Ärge uurige inimeste nahavärvi, vaadake, mida nad teevad, kuidas nad käituvad, kuulake, mida nad teile karjuvad.
Näiteks: “Surm uskmatutele!” Meeldib? Olete nõus? Karjute kaasa? Ehkki ise olete ka uskmatu? Pilti vaadates ei oska ju ette näha, mis järgmisel hetkel toimuma hakkab, sest pilt ei liigu. Pilt seisab paigal. Pilt ei tule kallale.
Pole tähtis, kas pilt on väike või suur. Pilt on pilt, ja elu on elu. Normaalne inimene ei aja elu segamini piltide vaatamisega.
Loomulikult on ka see väljend lihtsalt üks propagandakaigas ideoloogiateenrite käes, millel tegelikku sisu ei olegi.
Tänapäeval on nii lihtne propagandisti ära tunda: tema põhirelvaks on alati propagandakaikad, ta on unustanud normaalse emakeele.