20.01.2023
Tammsaare on meile palju väärtslikku õpetanud. Pilt on illustratiivne.
Tammsaare oli omal ajal viljakas ja terava sulega publitsist. Enda kaasaegse ühiskonna elus oskas ta mitmesuguseid nähtusi hästi tähele panna ja neid nii tabavalt analüüsida, et tema I Eesti Vabariigi ajal esitatud mõtted tänagi oma tähtsust pole kaotanud.
Kui ma täna, alanud valimiskampaania kasvavas pinges, üht tema artiklit lugesin, ma lausa jahmusin sellest, kui täpselt ta 1934. aastal meie tänaseid olusid teostumas on näinud.
„Võtkem kasvõi võimuiha. Ükskord oli selle rahuldamiseks vaja ainult isiklikku jõudu, osavust ja julgust, aga nüüd peab selleks muretsema ladumismasinad, rotaatorid, ajalehed, mis peavad päev päeva kõrval, kui vaja, pasundama tühja tuult, võltsima, petma, valetama, keelt kandma, tõsiasju varjama või neid väänama kasvõi oinasarveks. Peab saatma kõnelejaid välja inimeste ergukava, nende mälu, mõistuse ja otsusevõime tampimiseks, et oleks kõik lai ja latergune, nagu võimuihkajale sobiv. Sealjuures võib võimuihkaja ise olla omataoline „õlest mees“, kellel pole kuigi palju isiklikku julgust, osavust ega jõudu. Peaasi, kui leidub raha hea reklaamiaparaadi käimapanemiseks ja kui tihatakse teatud hulgale küllalt palju lubada, ilma et kunagi usutaks, et antud lubadusi oleks võimalik täita.“
Tänane põhiline võimuihkaja Kaja Kallas on Riigikogu infotundides oma masendavat keskpärasust ja olematut intellektuaalset potentsiaali korduvalt ja piisava veenvusega näidanud.
Need, kes õige asja nimel võimu taotlevad, peavad samuti minema rahva sekka kõnelema, et „inimeste ergukava, mõistust ja otsusevõimet“ mõjutada. Võitlust ei saa võita, kui lahinguväljale ei astu ja vastasega samasuguseid relvi ei kasuta. Pahatahtlikest tühikargajatest võimuihkajate vastu on parim relv puhas tõde, mis tuleb inimesteni viia.
Tänastest oludest arvab kaugele nägev analüütik:
„/…/ meie kultuur põeb sama põhihaigust, mida põdesid tema eelkäijad: tema kas tekitab ihasid, mida ta ei suuda rahuldada, või ta rahuldab kasvavad ihad päev-päevalt kiirenevas tempos ning mõlemal juhul ootab teda kokkuvarisemine. Inimene kas tõuseb inimese vastu, rahvas rahva vastu hävitavas vihas, või ihade tuli sööb elava organismi.
Tundub, nagu oleks Saalomon ka siis tark olnud, kui ta ütles, et pole midagi uut siin päikese all. Kõik on ainult kordumine.“
Tänased võimuistmete külge klammerdujad on hulk aastaid tegelenud inimeste ässitamisega inimeste vastu. Paraku on nad selles edukad olnud, tänane ühiskond on tõesti lõhki nagu ei kunagi varem. Samas on igasugused ühiskonnal parasiteerivad tähestikuinimeste MTÜd oma ihasid postamendile upitades ja perekonda murendades just need, kes ühiskonna „elavat organismi söövad“.
Tammsaare nägemus tuleviku arengutest erilist lohutust ei paku:
„Nõndanimetatud kristlik kultuur võrsus vana kreeka ja rooma kultuurivaremete mullas. Kui ei suudeta ihadele piiri panna, siis peab ka see kultuur mullaks muutuma, et võiks uued rahvad katsetada uue kultuuriga. Rooma varises kokku mitte niipalju värskete barbarite rünnakuil kui iseoma ihade tules, ja kogu Euroopa kultuuriga võib kord samuti sündida. Iga kultuur ise kasvatab need jõud, mis purevad tema keha vaeseomaks, peale selle on vaenlastel kerge mäng.
Seesama maksab ka meie tillukese kodumaa ja tema nõrgakese kultuuri kohta.“
Tammsaare kogu tarkuse ja analüüsi tabavuse juures tahan siiski meelde tuletada, et tuleviku kujundamise koha pealt on meil ometi veel sõnake sekka öelda – kui teeme targa valiku ja hääletame EKRE kandidaatide poolt. Võimalus selleks saabub 5. märtsil.
Allikas: Anton Hansen-Tammsaare. Inimese kultuurist. „Vaba Maa“ 1934. Raamatust: A. H. Tammsaare. Valitud artiklid. Eesti Raamat Tallinn 1976.
Paul Oja