Enne ametisse astumist rõhutas Kersti Kaljulaid, et ta tahab olla ühendavaks lüliks kõigi Eesti Vabariigis elavate erinevate rahvuste, inimgruppide ja rühmituste vahel.
Üleskutse saada sõpradeks oli nii lootusrikas. Seda oli väga meeldiv kuulda. Kahjuks tegelikus elus on proua presidendi käitumine näidanud midagi muud. Tema jäigalt eitav hoiak kristluse ja Jõulukirikus käimise suhtes üllatas ja hämmastas kõiki kristlasi. Jah, meil on usuvabadus ja ka vabadus olla eitav usu suhtes, kuid see ei anna veel presidendile õigust väljendada oma seisukohta usklike tundeid solvaval viisil nagu see tuli välja laupäevases ajalehes Meie Maa ilmunud intervjuus, kus Kaljulaidi usutlesid Mart Soidro ja Andrus Kivirähk. Presidendi deklaratiivne seisukoht et tema jõulude ajal kirikusse ei lähe ja tema arvates jõul on ainult üks vana sõna, mis seostub pööripäevaga. Jah, aegadel enne kristlust töesti oli praeguste Jõulude ajal kombeks pööripäeva pühitseda. Ega keegi ei keela seda ka praegu tähistada. Aga praegu me elame siiski uue ajaarvamise järgi, mida loetakse Kristuse sünnist alates ehk anno Domini 2016. Ja nii saab Jõuludest aru kogu kristlik maailm. Aga president Kaljulaid saaab asjadest teisiti aru – see on tema kui kodaniku õigus, mida keegi ei saa kahtluse alla seada. Kas aga presidendi institutsioon, mille esindajaks ta on, võimaldab selliselt käituda, kahtlen väga. Meie eelmised presidendid Rüütel, Meri ja Ilves ei ole keeldunud Jõulude ajal kirikusse minemast ja olemast ühel meelel suure osaga Eesti elanikkonnast. Kristlasi, kes on ühe või teise kristliku konfessiooni liikmed, on 2011 a. rahvaloenduse põhjal umbes 24% Eesti rahvastikust (Statistikaameti andmed).
Kaljulaidi keeldumist kiriklikust ametisse pühitsemisest ei korva muidugi ka Risti kiriku ja kalmistu külastamine, pigem tundub see eneseõigustamisena ja ebasiirana. Maailma kõige võimsama riigi USA presidendid on kiriklikul ametisse pühitsemisel ametivande andnud käsi Piibli peal , olenemata nende usutunnistusest või selle puudumisest. Ja kogu rahvas on selle heaks kiitnud, kuigi kõik ei ole ka USA-s kristlased.
Proua presidendil on võimalus oma meelsust ilmutada ja Andrus Kivirähki taoliste tegelaste silmis heakskiitu pälvida juba järgmisel avalikul esinemisel näiteks Vabariigi aastapäeval, kui lauldakse Eesti Vabariigi hümni. Ilmselt tuleb presidendil teeselda oskamatust või kõnevõime kaotust kui kolmandas salmis lauldakse ….. „Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista, mis iial ette võtad sa…
Proua Kaljulaidi eitav seisukoht kristluse suhtes ei ole positiivse mõjuga ka kasvavale põlvkonnale. Eitades kristlust peaksime kahtluse alla seadma kogu inimkonna kristliku kultuuri – kujutava kunsti, väärtkirjanduse , maailma suurimate heliloojate loomingu, kristlike vaadetega teadlaste saavutused jne. Mis siis inimkonna parimast kultuuripärandist järgi jääks? Mida me pärandame oma järglastele – kas need “ ühepäevaliblikad “, mida kaasajal nii ohtralt kirjastatakse ja sageli ka ülistatakse ?! Enamus sellest aga vajub unustuse hõlma juba 4-5 aastaga.
Me elame ajastul , mil agressiivne islam ründab nii füüsiliselt kui vaimsel tasandil. Kui meil ei ole kindlust, millele tugineda, nagu siiani on olnud suuri riike ja rahvaid ühendav kristlik religioon , ei ole ka Euroopa Liidul ega meie väikesel Eestimaal lootust ajaloos kestma jääda. Kõik see, mis rahvast killustab ja osadeks lõhub, ässitab üksteise vastu sõna võtma, on riigi tuleviku seisukohalt kahjulik ja äärmiselt ohtlik . Sellest võiksid ka presidendi nõunikud aru saada ja õigete soovitustega presidendi ees esineda.
Heino Lõiveke, kristlane , EELK