Staažikas meremees Roland Mere peab kummaliseks seda, et parvlaev “Estonia” tunnistatakse nüüd veealuste vaatluste põhjal “merekõlbmatuks”.
“Tegelikult ikka päris nii ei ole, et pea 30 aastat peale laevahukku tunnistatakse laev merekõlbmatuks, seda enam, et laev on 80 meetri sügavusel. Laev on merekõlbmatu siis, kui komisjon, kes teeb survey-d, otsustab aktiga, et laeva vead on vaja kõrvaldada ja ei väljasta merekõlblikuse tunnistust. Antud juhul olid tunnistused olemas ja väljastatud nii Eesti Veeteede ameti kui ka klassiühingu Bureau Veritas poolt. Seega paneb see komisjon need kaks instantsi küsimärgi alla.
Laeva tunnistusele kirjutatakse ka ala, kus laev tohib liikuda – see oli Baltic Sea. Ohutusjuurdluse juhti tunnen ma sellest ajast, kui ta tuli merekoolist mootorlaev Haapsalule kolmandaks tüürimeheks ja tean tema toimetusi kõik need kolmkümmend aastat. Tean ka tema toimetusi siis, kui ta Veeteede ametis projekti ,,Laevad Eesti lipu alla” majandas. Mitu laeva on Eesti lipu all – null. Vahepeal üks tulu ,,Ristna” aga läks kohe Läti lipu alla tagasi. Aga lubati, et 5 aastaga tuleb 400 laeva. Kolm aastat on möödunud.
Olen sõitnud Ro-RO laevas, kus ramp on nii vööris kui ahtris. No ei ole puudulik konstruktsioon. Ja ei olnud ka Estonial. Parem avalikustagu kõik, mis on tänaseni salastatud – miks? Miks betoon? Miks hauarahu? Kui auto või rong teeb avarii, siis seda kohe uuritakse ja ei kuulutata hauarahuks. Estoniaga oli vastupidi. Kõigepealt salastati, siis üritati katta sodiga, siis kuulutati hauarahuks ja ähvardati kriminaal vastutusega. Aga jah – naljakas on mingi distants kaameraga 30 aastat pärast õnnetust tuvastada, et laev oli merekõlbmatu.”