30.01.2023
Eesti lipud
Tänasel eesti kirjanduse päeval tahaks rääkida optimistlikus toonis, aga kahjuks on seda raske teha – eesti keel ja kultuur pole varem olnud sellisel umbteel, nagu praegu.
Kahjuks terendab silme ees see, mida tehakse maailmakultuuriga. Astrid Lindgreni lasteteosed on juba läbinud poliitkorrektsuse kadalipu ja kaua see meie praeguste arengute puhul siingi aega võtab? Kumu juba tühistas maalide nimesid…
Eesti keel on suures ohus. Üks ohuallikaid on selle lihtsustamine. Meie emakeel oma keerulise grammatikaga on unikaalne, aga keegi leidis, et seda tulevat lihtsustada, venelasel ja neegril on siis lihtsam õppida. Aga tulistame endale ja mitte enam jalga, vaid juba südamepiirkonda…
Keelereeglite lihtsustamine on kaasa toonud hoolimatuse kirjavahemärkide, käänete ja pöörete kasutamise ning kogu kirjapildi suhtes – miks enam pingutada, reeglid on ju lihtsusele suunatud! Nii tuleb riburada artikleid, milles ei hoolita millestki, viimase, internetiajastu “trükikuradina” jäetakse klaviatuuril kirjutades sõnade vahele 2-3 tühikut. Loed ja imestad – inimesed kirjutavad mingi tooriku kokku, mida ei saa kuidagi artikliks pidada. Aga eeskujud on ju olemas – kõigi suurte ajalehtede onlain-uudised kubisevad “kuradikestest”, isegi pealkirjad on neid täis.
Teine suur häda on see, et inimesed ei oska enam oma mõtteid kirja panna – ilmselt seda lihtsalt enam ei õpetata. Kuna eksamid on suuresti “halbadeks”, “ahistavateks” ja “diskrimineerivateks” tunnistatud, siis laste ja noorte hakkamasaamist ja taset enam ei kontrollita ning tagajärjeks on juhmistuv ühiskond.
Oma mõju avaldavad igasugused ideoloogiad ja ametnike kantseliit – inimesed ei oska ennast väljendada ja selle asemel kirjutavad kokku sellist loosunglikku jama, et on kohe näha, kes on nende mõttemaailma mõjutanud. Õpetajad räägivad palju ka sellest, et noored ei saa enam loetust aru. Ja kõik see ei toimu mitte ainult gümnaasiumi baasil – ka kõrgkoolis bakalaureusekraadi omandanud on hädas nii eneseväljenduse kui ka teksti mõistmisega.
Midagi on meie haridussüsteemis väga valesti ja seetõttu ei pruugi meil tulevikus enam head eesti kirjandust juurde tulla, sest kirjanikke lihtsalt juurde ei teki, ja need, kes tulevad, oskavad ainult ehk roppusi ja netist võetud inglisekeelseid laensõnu kasutada. Meil juba olemasolev eesti kirjandus on õnneks tasemel, aga sedagi võib peagi räsida ümberkirjutamine ja “tühistamine”.
Aeg ei ole rahvuskeeltele ja -kultuurile soodne, sest läänemaailmas on need tõrjutud, rõhk on kosmopoliitsusel. Eesti keelt ja kultuuri saab kaitsta ainult rahvusriigis, seda aga ei taha peale “paremäärmuslaste” enam keegi…
Jüri Kukk, toimetaja