02.02.2023
Jaak Madison.
Jagan oma muljeid 1. veebruari Valimisstuudiost. Järgnevaga ma ei taha öelda, et ma oleksin saates esinenud poliitikutest kuidagi parem või targem. Kuid nii ma väljendan seda, kuidas ma võtan vastu nende poolt väitluses edastatut kui lihtkodanik – ja kui valija, kes enda otsuse 5. märtsil realiseerib.
Parim oli – väljaspool kahtlust – Jaak Madisson (EKRE). Europarlamendis aktiivse tööga hangitud kogemus on talle vaidlematult kasuks tulnud ja täiendavaid kogemusi andnud, mis puudutab ka oma seisukohtade väljaütlemist piiratud ajalistes raamides. Hea oli kuulata, kui konkreetselt, täpselt ja tabavalt ta oma seisukohti formuleeris.
Hanno Pevkur (kaitseminister, Ref.) on vaieldamatult arukas mees ja üliosav hämaja. Ometi, Nursipalu-teemalises sõnavõtus polnud vaja isegi tausta teada, et näha tema jutus loogilisi vastuolusid, mis ta väited tühjaks tegid. Mis puudutab tema juttu relvastuse täiendamisest ja asjatundjate, mh kaitseväe juhataja seisukohtade arvestamisest otsuste tegemisel, siis veidigi möödunut tundva inimese jaoks see jutt polnud muud, kui tühi kott, mis mitte püsti ei seisa, punnita kuidas tahad.
Urmas Reinsalu (välisminister, Isamaa) on kahtlemata arukas mees ja tal esineb tihti helgeid momente. Kuid kuna tal näikse puuduvat selge konservatiivne maailmavaateline aluspõhi ja amet nõuab aktiivset tegutsemist ning kiireid otsuseid, siis läheb tal loogika vahel käest lappama. Nii sealt tulebki mõnikord kummalisi seisukohti ja avaldusi.
Ülejäänud seltskond olid lihtsalt udupasunad. Neid kuulates taipad hästi, miks mõned neist teistes poliitilistes keskkondades edu pole saavutanud (kuigi väga tahaks ju!). Kommenteerida pole siin midagi ja arvamust avaldada pole ka põhjust.
Paul Oja, Soomest