02.02.2023
AARNE MÄE
Rahvusvaheline Olümpiakomitee avaldas äsja, et enamik olümpialiikumise osapooltest, kaasa arvatud sportlased, on nõus lubama Venemaa ja Valgevene sportlastel naasta rahvusvahelistele areenidele, sealhulgas juba järgmistele olümpiamängudele Pariisis. Ainult 11 Euroopa riiki on selle vastu.
Olümpiakomitee kirjutas, et “valitsused ei tohi otsustada, millised sportlased tohivad võistlustel osaleda ja millised mitte; ühtki sportlast ei tohiks võistlemast keelata ainult tema passi alusel.”
Täiemahulisest sõjalisest sissetungist Ukrainasse Vene okupantide poolt pole möödas veel aastatki. Pole veel aastatki möödas sellest, kui venelased alaliitudest välja visati. Ja nüüd tahetakse neid olümpiale!
Siia võiski kolm punkti panna ja teema õhku rippuma jätta, kuid selleks on see tõik liiga valusalt vastuoluline. Iseäranis meile, kes oleme Vene okupatsiooni all aastakümneid kannatanud. Selle taaka Lääne-Euroopa ei taju.
Pommid langevad endiselt Ukraina linnade ja külade peale, vaatamata mõne „eksperdi“ joovastusele, seal surevad süütud inimesed, sealhulgas lapsed.
Ja seda sõda õigustab enamus venelastest, mis sest, et paljuski propagandast pimestatuna, aga nad toetavad Putinit. Nad lihtsalt on sellise ehitusega.
Venelaste rünnakute alguses loodeti, et Vene sõdurite kirstude saatmisega koju, muutub suhtumine ja emad tõstavad mässu. Ei muutnud. Vastupidi, Moskvas nõuti pool aastat pärast tapatalgute algust tänavatel hoopis Washingtoni ründamist.
Sellised on Ivan Julma rahvuskaaslased. Need, kes meid küüditasid. Kas me tõesti laseme sel kõigel ununeda?
Kõik need aastad on räägitud integratsioonist. Kui nublu gorod Narvast laulis, plaksutasid vastavad ametnikud oma büroodes käsi, et see on parim viis eestlaste ja venelaste ühendamiseks. Siis aga algas sõda ja kogu see lõimumismuinasjutt kukkus kolinal kokku nagu pommitatud paneelmajad Donetskis.
Algas sõda ja isegi mõte tublidele venelasele oli taunitav. Raamatupoodidest korjati 24. veebruarist esimese hooga suures vihas kõik Vene autorid ära. Juba mõni päev hiljem poetati need raamatud vargsi tagasi. Vene viinad, konservid ja kommid korjati lettidelt, kõiki ei korjatud ka, kaupmehed lootsid ikka salamisi maha müüa. Tšaikovski festivali nimi Haapsalus muudeti valgete ööde festivaliks. Seal polnud mingit muud juttu.
Aga see kõik oli vaid pinnavirvendus. Samal ajal kui näidati pilte tänavatel hukatud Ukraina külade tsiviilelanikest, käis äri Venemaaga ikka edasi. Russkii Mir võis lugeda veel mõni kuu tagasi Maardus seisvatelt tsisternvagunitelt.
Käib sõda sümbolitega. Ukraina lipuvärvid muutusid ühtäkki meelsuse testiks. Eesti trikoloor oleks samas nagu häbimärk.
Kui aasta tagasi algas rünnak, mille eest USA luure juba mitu nädalat varem ette hoiatas ning mida paljud, eriti aga Euroopa Liidu liidrid, ei tahtnud uskuda, hoidsid ka kohalikud venelased madalat profiili. Spaas käies nad pigem sosistasid. Avalikkus oli muutunud koletiseks. Viha sünnitas viha, raev paljundas raevu.
Nüüd ei ole enam koos Venemaa jalgpalluritega tehtud pilt integratsioon. Kuigi meie Kostja sai aasta kodanikuks. Ta tühistatakse.
Ja hoidku taevas, kui kusagil Z tähe kombinatsioon viirastus. Seesama Vene sõjamasinatelt tuttav Z-täht oli tapasümbol nagu haakrist või viisnurk.
Ent nüüd tahavad loomeliidud säilitada punasümboleid kui mälestusmärke ajaloost.
Koos tapatalgutega pärislahingutes ja sümbolite sõjaga käib veel üks – sõjauduks nimetatud propagandasõda, mis paljusid inimesi segadusse ajab. Aga segaduses on kerge pea kaotada. Ja sellel on tagajärjed.
Sõja alguses hommikust hommikusse, päevast päeva ja õhtust õhtusse näidatud jõhkrad otsevideod tapmistest, ühishaudadest, laibahunnikutest, oleks otsekui möödanik. Või ollakse sellega nii harjunud, et enam ei pälvigi tähelepanu… Ometi vasardab peas hoiatus – me ei tohi selle sõjaga harjuda.
Neil, kes ennustasid pikka ja kurnavat kannatamist, oli õigus, neil kes läinudsügiseses Ukraina edukas vasturünnakus võitu nägid, ei olnud. Ärevus ja hirm närib kõikide hinge ikka edasi. Tänased signaalid Ukrainast on kriitilised.
Nüüd valmistab Venemaa ette uut suurrünnakut, millega vinduma jäänud sõja käiku muuta. Samal ajal käib riikide kõige kõrgemate juhtide tasemel vaidlus selle üle, kas ja millal ja milliseid sõjamasinaid Ukrainale appi saata.
Ukraina president lausa nõuab abi, vihastades telefonikõnes korraks isegi USA riigipea välja. Samal ajal räägitakse üha kõvema häälega sisepingetest ja vastuoludest Ukrainas. Pead lendavad ja juba julgetakse välja öelda ka vanad tuttav sõnapaar „Ukraina ja korruptsioon“. Azovi võitlejad räägivad suisa meie riigitelevisioonis, kuidas putinimeelsed täisjõus vene mehed Lääne-Ukrainast, kes ise pole sõda näinudki, pagevad läände, kuidas ametnikud varastavad humanitaarabi jne.
Meie eelmine president Kersti Kaljulaid, kelle pilt koos Putiniga Kremlis on paljudel veel silme ees, ei kiidagi ühtäkki heaks Vene diplomaatide väljasaatmist Eestist. Meie tänane välisminister on sellest sammust teinud aga endale valimisreklaami. Rollid on kõik segamini.
Maakonnaleht kirjutab pealkirjas „Täna näeb taevas Saksa hävitajaid“. Kunagi oleks see pealkiri hirmu nahka ajanud, nüüd oleme selle üle õnnelikud. Pealinna poole veetavale Vene tankile lehvitatakse suure sini-must-valge lipuga. See pilt pälvib isegi fotožürii tähelepanu.
Mu vene keele õpetaja ütles alati, et ega inimesed süüdi ei ole, kui rahvus on selline. Noh, et Puškin pole süüdi selles sõjas. Aga kas Putin vägistas neid Ukraina naisi Butšas? Puškin ka ei vägistanud. Vene soldatid tegid seda. Miks?
Sõna „venelane“ on Eestis alati olnud negatiivse alatooniga, kuigi venelaste seas on ju ometi hulganisti toredaid inimesi. Aga paita kutsikat, palju tahad, hunt vaatab lõpuks ikkagi metsa poole?
Veel aasta tagasi oleks selline jutt olnud rahvustevahelise vaenu õhutamine, vihakõne. Nüüd on meil uus normaalsus. Varsti omakorda jälle enam ei ole. Laveeri siin siis nii ja naa.
Inimesi defineeritakse tavaliselt selle järgi, kellena nad töötavad või kus elavad, mitte selle järgi, kes nad tegelikult inimestena on. Sama on rahvusega.
Olen isegi välismaal mänginud mõttemängu, kus püüdnud aimata, mis ametit peavad või kust võõrad möödakäijad tulnud on.
Oma olemuselt peaksid inimesed ju olema üsna sarnase ülesehitusega, ükskõik, millises maailma otsast nad tulnud või mis ametit pidanud.
„Igaüks saab praegust aega muuta läbi oma valikute. See, kas hullust on vähem või rohkem, see sõltub meist igaühest,“ ütleb Viivi Luik. Kirjanik võib sõnu ritta seada, meie peame kohe ärgates valima. Kumma jalaga voodist tõusta või mis värvi sokid jalga tõmmata.
Rakvere ühte kortermajja tuli hiljuti üürile Ukrainast pärit pagulaspaar. Praegu elab selles kolmetoalises korteris kümme täisjõust vene keelt rääkivat meest, rõhutan – vene keelt rääkivat –, kes suitsetavad trepikojas ja kusevad ukse ette. Mine ütle neile seda!
Müüt jutustab, et olümpiamängude rajaja olnud Herakles – Zeusi ja Alkmene poeg, kes korraldanud Olümpias jooksuvõistlused, millega ta tähistas oma võitu kuningas Augeiase üle. Ta ise võitis need võistlused ning määras need siis iga nelja aasta tagant korduma. Teise versiooni järgi asutas olümpiamängud Zeus ise pärast võitu Kronose üle.
Kas Venemaa tõesti tahab Pariisi olümpial Kreeka pooljumalate kombel oma võitu tähistada? Tervemõistuslikult ei saa seda ju sallida!
Aarne Mäe