07.02.2023
AARNE MÄE
Tartus tuli Anton Hansen Tammsaaret meenutava tukaga vunts tõrvikurongkäigule. Meedia haistis klikke ja saigi need kätte. Tammsaare on ikkagi ju rahvakirjanik! Alles mõni päev tagasi tähistati tema sünniaastapäeva esmakordselt lipupühana ehk eesti kirjanduse päevana. Vinks-vonks!
Ei saa pahaks panna, et Vene välisministeerium ei tea ei tõest ega õigusest midagi, arvas, et on Hitleri moodi. Eks Delfi ja Postimees maalisid selle pildi neile ju suures ekrefoobias ette.
Aga ei olnud see ei Aadu ega Anton Hansen. Mis sellisega siis teha? Ajad ära, et nägu ei meeldi, nagu mõnes peenemas ööklubis? Kutsud soenguvaliku pärast kombluspolitsei nagu Iraanis? Lähed kättpidi külge, annab veel kohtusse. Nagu see friik, kes ühel teisel koosolekul korraldajatelt mikrofoni haaras.
Äkki tal ongi lollakas nägu. Või lihtsalt liigne sarnasus, kellegagi, kes pole avalikkuse ette oodatud. Kas selline tuleks ühiskonnast isoleerida? Või saata ilukirurgi juurde?
Mul sõber nägi Pariisi metroos ühte naist, kes meenutas koledal kombel Mona Lisat. Istus vagunis otse vastas ja naeratas talle näkku. Sama riietus, sama käteasend, sama naeratus… Sõbral hakkas esialgu korraks isegi hirm, siis mõtles, et võtab käekõrvale ja viib muuseumisse tagasi. Aga ei hakanud inimest siiski tüütama. Polnud hiljem kuulda ka, et Louvre’is kunstirööv oleks toimuud.
Teine sõber nägi Itaalias järve ääres habemikku luiki söötmas. Mantel ja müts nagu Arvo Pärdil. Vägisi tuli mõte, et teeks temaga õhe tintinnabuli. Ent pigem mitte, las inimene askeldab rahus. Isegi kui ta ei teakski Pärti, isegi kui ta olekski Pärt ise.
Virumaa Teatajas on Mart Rauba keeranud kokku pika ja iroonilise loo „Kes kutsus Aadu peole?“, kus hädaldab ikka sellesama vuntsi pärast Tartu tõrvikurongkäigul. Artiklist püütakse jätta mulje justkui oleks tindinäpp ka ise seal üritusel käinud, kuigi väheusutav. Aga kui käiski ja kui talle see tüüp nii vastu hakkas, oleks võinud ju vuntsikandja ise minema ajada, vedanud nurga taha, andnud molli. Nüüd peksab ajalehes sõnadega. Nõrk!
Autori enda pusal on bändi Chemical Brothers kiri, selle bändi ühe loo („Hey Boy, Hey Girl“) videol muutuvad inimesed reivil luukeredeks. Nii ongi kõige ohutum, kellelgi vahet ei tee.
Üks asi veel. Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna konkurendid, vastased ja muiduvihkajad võiksid enne paugutama hakkamist siiski omavahel kokku leppida, milles rahvuskonservatiive täpselt süüdistada. Täna kremlimeelsuses, homme natsismis ja seejärel jälle teise skaala otsa tagasi, ei ole päris oodatav tase. See kõik on neil ammuilma lappama läinud.
Tegelikult. Mõnelgi puhul, mõnelgi ajakirjanikul või poliitikul kuluks ära külaskäik psühhiaater Aadu Kadaka poole. Kas või profülaktika mõttes.
Aarne Mäe