07.02.2023
Riigikogu saal
Lubadus on moraalile ja südametunnistusele tuginev vanne või tõotus, mida antakse kellelegi kui tagatist, kuidas ja millisel viisil edaspidi toimitakse. Ei saa kuidagi üle ega ümber A. H. Tammsaarest: “Laps, ära luba, kergel käel antud lubadusi on raske pidada.”
Lubadus, nagu ka valimislubadus, on selleks, et sellest ikka kinni pidada. See ei peaks olema hüpoteetiline, vaid ikka kategooriline, et see ikka ka tulevikus täidetakse. Niisama lubada, ise teades, et see ei realiseeru ja lubadust ei täideta, kvalifitseerub mõne teise sõna alla.
Vaadates praeguste, eriti võimulolevate erakondade valimislubadusi, näeb vähegi mõtlev inimene, et see on moraalitu lahmimine. Ja vaadates nende nelja aasta taguseid samu lubadusi, tekib tahtmatult küsimus: ”Miks te nende aastatega ei ole midagi ära teinud?”
Miks ei võiks lihtsalt öelda ”Me proovime mõningaid, meie kõigi jaoks olulisi asju paremaks teha.” Näiteks:
1. Vähendada riigisektoris vegeteerivate isendite arvu.
2. Vähendada riigisektori kulusid. (Ei ole nende tööpäev pikem kui tavalistel tööd tegevatel inimestel).
3. Võtta vastutusele inimesed, kes teevad valesid otsuseid ja kulutavad vastutustundetult meie kõigi ühist raha.
4. Riigikogu ja valitsuse liikmed ei tohiks kuuluda riiklikesse äriühingutesse, saades sealt veel lisatasu.
5. Toetada ainult neid, kes on tõeliselt hädas, vajavad abi ja toetust, mitte jagada suure kulbiga kõigile.
6. Abistada saab siis, kui endal on selleks vahendeid ja võimalusi. Lihtne näide: ”Kui sinul endal leiba ei ole, siis sa ei saa sellest ka viilu ära anda.”
Aga kohati tundub, et seda ikkagi tehakse. Järelikult varastatakse kellegi tagant, et näidata: meie aitame.
Seoses sellega: ei pea olema valimiste aasta, mõelge ikka oma peaga, veelkord mõelge ja siis otsustage. Elame ju ikka reaalses maailmas ja peaksime aru saama, mis on võimalik ja mis mitte. Seega kõigile kaasteelistele, tervist, edu, õnne ja kainet mõistust oma otsuste tegemisel nii elus kui ka valimiskasti juures.
Urmas Milvek