Eestis toimub praegu palju debatte erinevate erakondade poliitikute vahel ja erinevatel teemadel, ning sageli teatavad “eksperdid” hiljem, kes nende arvates kõige paremini esines. Enamasti on need arvamused farss.
Eestis ei ole erapooletuid ajakirjanikke, ei ole kõikehõlmavat diskussiooni mureteemadel, ei ole isegi väitlusoskust (miks muidu on Delfi “faktikontrolli” üks osaline Eesti Väitlusselts, samas kui selles nähtuses endas pole lõhnagi objektiivsusest). See tähendab, et “hindajad” lähtuvad neile südamelähedasest ideoloogiast ja sellest, kui hästi seda levitati, mitte aga sellest, kui veenvalt keegi esines või kui hästi teemat tundis, ja nii sünnivadki järeldused “Debati võitis Kristina Kallas”.
Kui vastakuti on Kaja Kallas ja Martin Helme, siis võib viimane mistahes veenval moel esimese argumendid purustada, Eestis lihtsalt pole ajakirjanikke, kes tunnistakse, et Martin Helme oli peaministrist peajagu üle – nad lihtsalt ei astu Reformierakonnale vastu.
Teine nõrk koht on ka see, et kui näiteks migratsiooniküsimuses on vastakuti rahvuskonservatiiv ja sots, üks paduvastane ja teine padutoetaja, siis kumba hinnatakse, kas esimese argumente massimigratsiooni vastu või teise omi poolt? Tundes eesti ajakirjandust, võib kindel olla, et sotsi arvamust sellest, kui õnnetud on pagulased, peetakse võimsamaks, kui rahvuskonservatiivi väidet, et nad toovad kaasa ohtralt probleeme.
Nagu “valimiste valvurid”, on nonsenss ka “debatieksperdid” – ehk tegu on isehakanutega, kes võtavad nagaanikomissaride kombel endale õiguse otsustada, mis on õige ja mis vale. Eesti ajakirjandus on kahjuks tuhandel erineval moel tõestanud, et ta ei ole ei sõltumatu ega objektiivne, nagu tõestas ka “laserdaja” Marii Karell, kes innustas oma operaatoreid otsima Martin Helme valimiskoosolekult “midagi värvikat”.
Uued Uudised