14.02.2023
Eesti eest võitleb ainult EKRE.
Eesti tänane valimiste-eelne reaalsus on see, et meil on peavooluerakonnad ja on EKRE. Peavoolus voolavad kõik liberaalses-globalistlikus voolusängis, olgu see siis Isamaa või E200, sotsid või libaparempoolsed, reffid või keskid, strateegia on neil kõigil üks, vahe on ainult taktikas. Rahvuskonservatiivid erinevad neist kõigist kardinaalselt.
Heaks näiteks on suhtumine massimigratsiooni. Kõik erakonnad võivad küll rääkida eestlusest ja rahvusriigist, aga Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid lausa tahavad multikultuurset ühiskonda, kus eestlased oleks vaid üks paljudest rahvastest, Keskerakond ongi suuresti venelastele suunatud ning Isamaa reklaamib ennast avatuna ja sõbralikuna, mis tähendab, et nemadki ootavad võõraid. Põhjendusi pakutakse igasuguseid, alates võõrtööjõu vajadusest kuni Ukraina sõjapõgenike abistamiseni, aga iga variant tähendab massilist sisserännet.
Ainult EKRE on see, kes ütleb, et kui massimigratsioon ohustab eestlaste demograafilist positsiooni, eesti keelt ja kultuuri ning rahvusriiki, on sisserändega igasugune lõpp, sealhulgas ka sõjapõgenike vastuvõtul – kui meie võimekus on ammendunud, siis lihtsalt ei võta kedagi vastu.
Ka peavooluerakonnad räägivad eesti perest, lastest, sündivuse kasvu vajadusest, aga kõik nad ohustavad ainsana sündivust tõstva ehk traditsioonilise pere seisundit – kõik nad on lubanud toetada kooseluseadust, geiabielusid, sootust, transsoolisust ja kõike muud taolist, mille tõstmine pjedestaalile tähendab igal juhul “isa-ema-lapsed” peremudeli tõrjumist. Kasvõi selle kaudu, et mistahes toetusi hakkavad saama ka viljatud variandid, kui nad koos elavad, rääkimata “mitmekesisuse” ülistamisest avalikus ruumis, kus see saab kiiresti kohustuseks.
Ainult EKRE toetab traditsioonilist peret, jättes kõik muud variandid lihtsalt eranditeks, kes võivad küll olemas olla, aga ei tohiks kunagi olla võrdses seisus eluandva peremudeliga.
Kõik peavooluerakonnad toetavad Euroopa Liidu föderaliseerimist, nad on nõus üha rohkem võimu Brüsselile ära andma, nad kuulavad tema käske, tehes vaid vahetevahel nägu, et mõni asi ei meeldi, aga võtavad kohusetruult vastu iga eurodirektiivi ja muu lolluse, peaasi, et ainult eurorahad tuleks.
Ainult EKRE toetab EL-i kui rahvusriikide liitu, suveräänsuse jäämist riikide pealinnadesse ning konsensusel põhinevat otsustamist, olles täiesti vastu föderaliseerumisele ja globaliseerumisele. Ainult EKRE ei lähe kaasa “rohepöördega”, mis hävitab majandusi ja Euroopa konkurentsivõimet, tõstab energiakandjate hindu ja viib massilise vaesumiseni.
Nii erinebki EKRE kogu peavoolust. Isamaa on seejuures hea näide nn soinistumisest – nende loosungid kõlavad sageli küll väga konservatiivselt, aga eriti just Reformierakonna ja sotsidega koos olles lähevad nad kaasa iga vasakliberaalse algatusega, andes lõpuks sellele mingil moel rohelise tule.
Kõige sellega seondub ka nn “EKRE räuskamine”. Rahvuskonservatiivid erinevad kogu peavoolust ja et oma poliitilist agendat ellu viia, peavad nad selle kuuldavaks tegema. Kui seda teha leebelt, siis esialgu ei võta peavool seda üldse kuuldagi; kui teha seda valjemalt, siis hakkab peavool algul neist erinevat poliitilist suunda maha rahustama, püüdes teda suunata samasse voolusängi, kus nad on ise; selleks, et kuuldavad olla, peavad rahvuskonservatiivid oma seisukohad otse, avatult ja valjusõnaliselt välja ütlema, ning selle peale algab peavoolus vihakisa: kaabakad, nad ei muutugi meie-sugusteks, nüüd hakkavad nad saama. Ja nii tekib olukord, nagu see on enne igat valimisteaega: EKRE versus peavool.
Peavooluerakondade üks omadus on veel ka see, et nad tahavad kõiki võitlusi pidada mugavustsoonist (eriti Isamaa), 8 tundi päevas, viis päeva nädalas ja 20 päeva kuus. Rahvuskonservatiiviks olemine tähendab 24/7 võitlust, sest nemad seisavad ainsatena eestluse, rahvusriigi, oma keele ja kultuuri eest ning vastas on globalistlik-multikultuurne koloss, keda tulebki päevast päeva tõrjuda, säilitamaks eestlaste Eestit.
Uued Uudised