15.02.2023
Kuratlik kraam.
Pole olemas ühtegi narkootikumi, mida ma vihkaksin rohkem kui kokaiini. Esmapilgul tundub mu viha pisut totter. Ka mulle. On ju olemas vägagi jubedaid ained, mille kõrval tundub kokaiin süütu valge pulber. Kõrgklassi kraam. Valev lumetolm. Tuhksuhkur kohupiimataskul. Seletan siis, miks on kokaiin kõige vastikum aine.
Kui paljusid teisi aineid tarvitades muutub inimene inimvareks ning kõnnib surma, siis kokaiin paneb lisaks inimese võikasse nihkesse. Kokainomaan on inimese kuratlik karikatuur. Enda arvates edukas tegelane, äge peoloom ja varsavunki täis tüüp. Tegelikult aga… mida aeg edasi, seda haledam ja haledam. Kokaiin on kuul küll, aga mitte kuul kui lahe, vaid kuul kui püssikuul, sest kokainomaan on kuul kui kuu peal.
Ringi ei kappa enam varss, vaid äraruunatud setukas, kellele on suhu valatud melassi ja kes kujutab suhkruuimas ette, et ta on araabia täkk, kelle laudjale on hüpanud Rudy Valentino. Kaamerad surisevad. Hambad on irevil. Silmad on tühjad. Rohkem pilte sotsiaalmeediasse! Inimesele iseloomulikud tunded on kokainomaanis kustunud või kustumas. Kokainomaan on äbarik ja koletis samaaegselt. Kui suhtlete kokainomaaniga, siis saate alati haiget.
Ma ei ole kunagi kokaiini tarvitanud, aga mind võib pidada kokaiini kaassõltlaseks. Kahjuks on välismaal – ja nagu ma aru saan juba ka kallil Eestimaal – kohti, kus kokaiini sissehingamine on sama tavapärane kui õhu sisse- ja väljahingamine. Olen oma elunatukese jooksul töötanud aastaid koos kokainomaanidega ning pelgalt see kogemus tekitab mus tagasivaatelist õudu.
Kas need kokainomaanid olid kurjad inimesed? Ei olnud. Kenad inimesed olid. Käisin nendega koos vaba aega veetmas. Alguses ei öelnud nad mulle, et nad oma nina puuderdavad. Kuigi… mida see puhtsüdamlik ülestunnistus oleks minu elus muutnud? Oleksid nad seda mulle öelnud, oleksin vaid südamest naernud. Frondööride kombel, kellele d’Artagnan teatas kelmikalt, et veab tõllas Prantsuse kuningat. Ehk siis, ma poleks nii kohutavat asja nii toredatest inimestest uskunud. „Lõpetage oma lollid naljad!“ oleksin neile lajatanud. „Uskumatuid asju ma ei usu.“ Ometi oli d’Artagnanil tõllas Prantsuse kuningas. Vabandust, kui te pole seda raamatut lugenud.
Alguses ehk hetkel, kui ma veel ei teadnud, et mu kolleegid on kokainomaanid, tundsin end mõnikord nende seltsis alaväärsena. Reedeti oli meil kombeks minna pärast tööd baari ja teha koos üks külm õlu. Istusin oma õlle taga ning mõtlesin, et peaks minema koju ja pisut puhkama. Võib-olla isegi väikese uinaku tegema. Samal ajal hüppasid mu semud ringi nagu Duracelli jänesed. Nende keev aju pulbitses plaanidest. Oli vaja hakata kohe edasi liikuma, siis veel edasi, siis kuskil kella kolmeni hommikul muusikat kuulata, seejärel seitsmeni tantsu vihtuda ning siis kuskil midagi rasvast hamba alla otsida. Kuum šokolaad oli varahommikul alati hea mõte. Kurnatud kronud need inimesed ei olnud. Tundsin kadedust ja kurbust nii võimsaid energiasööste imetledes ning nii mõnigi kord osalesin öistes meelelahutustes puhtalt tahtejõu najal. Minul ei olnud peldikus salajast triibulist seltsimeest.
Kuidas ma tõe avastasin? Kokainomaanide kogukonnas on ka kitsi. Ehk inimesi, kes on aru saanud, et see pulber viib otseteed põrgusse. Nad on end kokku võtnud ja kokaiinist loobunud. Kerge see ei ole. Üks mu töökaaslane oli endine kokainomaan. Ta heietas mälestusi. Minevik on ikka kallis. Või kui pole kallis, siis midagi on ikka. Sain temalt ka nii mõndagi küsida. Ükskord jõime koos kohvi ning ma pärisin talt: „Kas kokaiin on nagu kohv, aga ainult tugevam?“ Ekskokainomaanitar turtsatas põlglikult ja vastas: „Kohv ja kokaiin on nagu tigu ja auto.“ Liigun tänavatel. Aeglaselt, sest on libe ning mitte ükski Eestimaa linnavalitsus ei taha tegude tasandil, et tänavatel ei oleks libe. Tartus koperdame kindlal jääl. Minust tuhisevad mööda autod. Olen tigu. Tigu hingab värsket õhku ja liigutab oma keha. Autos on umbne ja keha eriti ei liigu. Tigu liipab. Auto sööstab. Kohv. Kokaiin. Ekskokainomaanitari hinnangul.
Sama ekskokainomaanitar rõõmustas väga, kui ta rasedaks jäi. Esiteks muidugi seetõttu, et ta jäi rasedaks. Teiseks seetõttu, et rasedus andis talle uue teadmise. Ta ütles mulle, et seks kokaiinilaksu all on parem kui tavaline seks, aga seks raseduse ajal on kokaiinisest seksist veelgi parem. Nii et…noored kokainomaanitarid, lõpetage kokaiini tarvitamine, rasestuge ning enam pole vaja nina seks teha. Seks sedapsi olevat parem kui seks tehtud ninaga seks.
Ühe kokainomaani juures kodus nägin ka ehtsat kokaiini. See toimus riigis, kus kokaiini tarvitamine eravaldustes ei ole ebaseaduslik. Seega ei pannud ma kokaiini kõrval istudes toime kuritegu. Kokaiin oli peeglil, kus ta oli tehtud triipudeks. Peale minu ja kokainomaanide oli seal veel üks Issanda olevus. Kass. Kass lähenes kokaiinile ning tegi valgete triipude ümber maagilisi ringe. Ta võttis vaenlasega mõõtu? Siis läks loom pulbrit nuhutama. Ta võpatas ning hüppas tagasi. Kogu kassiloomus koondus karjeks. Kassi hääletu sõnum inimkonnale: „Ohtlik! Tagasi! Inimesed, kas te olete peast segi? Sellist asja ei tohi puudutada! Mitte kunagi! Kuulake mind. Ma olen kass. Kassid teavad kõike.“
Usaldage kasse! Kassid on meie sõbrad. Kui sõber inspekteerib kokaiini ning ütleb: „Ei!“, siis võtke sellist hoiatust tõsiselt.
Kass ja mina moodustasime kokaiini mittetarvitajate grupi. Mõlemad oleksime võinud seda tarbida tasuta. Keeldusime ning kaitsesime nõnda imetajate hingepuhtust patusel maakamaral.
Tol korral helises kellegi mobiil. Mobiiliomanik palus mul kõnele vastata. Tegin seda. Teisel pool toru oli diiler. Ehtne diiler. Aeg oli sellise isikuga maha pidada tõsine jutuajamine. Diiler teatas mulle, et soovib midagi müüa. Ta keeldus mulle ütlemast, mida ta müütas. Mina mängisin lolli ning teatasin, et ma ei osta tundmatuid asju. Diiler keeldus endiselt. Ju seetõttu, et narkootikumide müümine oli ka selles välisriigis ebaseaduslik. Tuiasime nõnda mitmed-setmed korrad ringiratast. Mina nõudsin kauba nimekirja, diiler ei andnud. Lõpuks oigas ta resigneerunult ning andis mulle nimekirja. Ja millise võika nimekirja! Ütlesin diilerile, et mina selliseid asju ei tarvita. Diiler kiitis mu tervislikku eluviisi. Kas ta häälest kostus sarkasminoot? Selline oli siis minu elu esimene ja viimane vestlus narkodiileriga. Feministid rõõmustagu, sest diiler oli naine.
Kuidas suhtuksin oma kokainomaanidest semudesse nüüd? Hästi. Armasta patuseid ja vihka pattu! Aga…nüüd tuleb tähtis koht. Nad on haiged inimesed. Ma ei usaldaks neid kunagi lõpuni. Ma ei valiks neid kunagi end esindama parlamenti. Riigivõimu juurde pole kokainomaanidel absoluutselt mitte mingit asja. Sinna kuulugu väärikad inimesed, mitte haledad ja tundekülmad karikatuurid.
Eesti Vabariigis on kõrgeima riigivõimu kandja rahvas. Riigikogu saadikud on meie esindajad. Meie otsustame, kes meid esindab. See on suur vastutus. Seega arvan, et kokaiin tuleb juba eos võimukoridoridest täielikult (!) välistada. Kui teile tuleb tänaval vastu isik, kes soovib teile anda pastapliiatsi, kompveki ja/või kondoomi, siis küsige talt rahulikult kolm küsimust:
Küsimus 1. Kas te olete kunagi tarvitanud kokaiini?
Küsimus 2. Kas te tarvitate kokaiini?
Küsimus 3. Kas te kavatsete tulevikus kokaiini tarvitada?
Riigikogu saadik või saadikuks pürgija peab vastama neile kolmele küsimusele eitavalt. Kokainomaanid, parlamendist kõtt! Ja üleüldsegi, miks pakutakse rahvale enne valimisi kondoome? Kas kondoome ei täideta mitte kokaiiniga ning seejärel neelata alla?
Muidugi on minu lähenemine pisut sinisilmne. Kuidas ma seda tean? Liigun tagasi oma kokainomaanidest kolleegide manu. Üritasin ühe ära päästa. Tegin „ametliku“ paberi, kuhu kirjutasin: „Luban alates tänasest (paberil oli kindel kuupäev) enam mitte kunagi kokaiini tarvitada. Allkiri. Kuupäev.“ Kokainomaan kirjutas kõhklematult alla, kuid tarvitamist ei lõpetanud.
Seega vajame karmimaid meetodeid, sest kokainomaanid valetavad. Kokaiin ei püsi kaua organismis. Regulaarsed kontrollid tähendavad kahjuks saadikuid, kes on kontrolliks end valmis pannud. Regulaarse kontrolliga püüame kinni ainult lollpäid või inimesi, kelle kokaiinipahe on juba nii hull, et järgmine samm on surm. Riigikogus peab hakkama tegema üllatuskontrolle. Kuna maailm on muutunud narkourkaks, siis on väga vajalik, et aeg-ajalt toimuksid Toompeal haarangud. Finantseerima hakkab neid haaranguid kulka, kust enam kokainomaane (või vähemalt üht kokainomaani) eeldatavalt ei rahastata. Riigikogu saadikud lukustataks ruumi, kust nad pääsevad välja alles pärast proovide andmist. Kui keegi jääb vahele, siis läheb ta otseteed vangi. Riigivõimu juures kokainomaanidele halastada ei saa.
Riigivõim ja kokaiin panevad mõned rääkima Ukraina presidendist. Mina ei tea, kas ta tarvitab või mitte. Võib-olla on tal nohu või allergia. Kuigi…teatavad filmikatked temast on ikka vägagi sarnased paadunud kokainomaanidega. President-kokainomaan on muidugi megasigadus, aga sellisest asjast ei järeldu mitte kuidagi vajadust riiki rünnata. Järeldub vajadus leida parem president. See on kõik. Kokaiin, korruptsioon ja muud „toredad asjad“ ei õigusta Venemaa rünnakut.
Kokaiin kuulub kokku veel ühe perverssusega. Nimelt „igavese noorusega“. Kokainomaan tahab olla igavene tiinekas. Tema jaoks on vananemine mitte niivõrd mõnus seiklus, vaid kohutav kurbmäng. Möönan, et vananemise teevad raskeks paar-kolm asja: 1. suurem tõenäosus jääda haigeks ning tunda füüsilist valu, 2. kuhjuvad negatiivsed elusündmused, mis tekitavad kurbi mõtteid, 3. vanurite võimalik diskrimineerimine, nt tööturul. Punkti 1 ja 2 on võimalik oskuslikult elades mahendada. Punkt 3 oleneb suuresti ühiskonnast. Samas on diskrimineerimisega nõnda, et mõnikord on see ju väga tore. Noil korril, mil diskrimineerija säästab diskrimineerides diskrimineeritava aega. Sest kas diskrimineeritav ise tahaks suhelda kellegagi, kes teda diskrimineerib? Ei. Seega pole vaja paha inimesega suhelda ning saab rahulikult meeldivamate isikute juurde edasi liikuda. Saab rahulikult edasi vananeda ning rõõmsalt igat uut kortsu ja halli karva tervitada.
Minu mõtiskluse tuum. Ärge valige ennast esindama kokainomaane! Ärge tarvitage mitte kunagi kokaiini! Olge ehtsad inimesed!
Minu kokainomaanidest kaaslased ei õpetanud mind kunagi „õigesti“ elama. Nad ei jutlustanud „sallivust“ ja „sõprust“ ning muid kaasaja moonutisi. Neile meeldis lihtsalt öö läbi pidu panna. Kokainomaan, kes hakkab jutlustama mingit maailmavaadet ja rahvast õpetama, on jälk. Inimesed, ärge kuulake kokainomaane! Ärge kuuletuge kokainomaanidele! Nad valetavad ja on ka ise üks suur vale. Nende „sallivus“ tuksub samas rütmis kartellionudega, kes matavad inimesi elusalt.
Ameerikas on politseis osakond, mille nimi on pahe (vice). Muuhulgas võitleb see osakond ka kokaiini vastu. Vaatasin lapsepõlves palju Soome telekat. Minu absoluutne lemmikseriaal oli „Miami Vice“. Mäletan hästi, kuidas mindi kallale kartellirahvale. Tõmmati relv ja hüüti: „Miami Vice! Freeze!“ Kuigi selles kontekstis on „Freeze!“ loomulikult „Paigal!“, siis otsetõlkes karjusid politseinikud: „Jäätu!“ või „Jäätuge!“ Liitun selle hüüdega ja hüüan ka muid asju.
Maha kokaiin! Kokainomaanid kohe poliitikast välja!
Elagu kokaiinivabad poliitikud! Elagu kokaiinivabad eestlased! Elagu kokaiinivaba inimkond! Nad elagu!
15.02.2023 Anno Domini
Piret Kivi