16.02.2023
Taaskasutus reaalsuses. Pilt on illustratiivne.
Prügile pühendatud tekste ilmub avalikkuse ette üha rohkem ja raske on aru saada, kuhu sellega jõutud on ja mida üldse saada tahetakse.
Aitab ehk poetaguste loogika, mis tundub kuidagi selgem ja konstruktiivsem. Poe taga mõeldakse nii.
Jäätmejaamad olid hiljuti tõelised jäätmejaamad koos taas- ja korduvkasutusega. Oletame, et purunes teie külmiku klaasriiul. Võtate ette tee valla jäätmejaama, oma katkise panete lehtklaasi konteinerisse ja võtate terve riiuli kodumasinate konteinerist. Garaaži on riiulit vaja? Taas – leiate selle, küll mitte alati, aga suure tõenäosusega jäätmejaama puidu ja mööbli poole pealt. Pesumasin lõpetas tegevuse ja kõikide märkide järgi alatiseks, kuid kohe pole võimalik uut osta – vana sinna ja töökorras asemele, sest head inimesed on jätnud sinnaviidud tehnikale märke “töötab”.
Isegi valdade sotsiaaltöötajad andsid jäätmejaama “tellimusi” kui mõnel puudustkannataval perel oli millestki karjuv puudus. Lisaks leiab sealt noorte pärijate poolt äravisatud head tööriistad, millistega nemad midagi mõistlikku peale ei oska hakata, aga meistrimehele hädavajalikud. Lastekärud, raamatud, kõiksugu nipet-näpet asjad.
Vaat selle asja nimi on “tõeline rohepööre”, sest toimis tõepoolest taaskasutus ja korduvkasutus, millest ka poliitikud praegu personaalse éksistentsi õigustamiseks lõpmatult sõna võtavad. Kogukond oli mõistlik, hädalised said abi, vägagi roheline ja jäätmed sattusid jäätmejaama.
Tänaseks kuuluvad jäätmejaamad Rootsi (Ragn Sells), Prantsuse (Veolia) välishaidele ja jäätmejaamadest ei tohi nööpnõela ka välja viia, sest see olevat vargus, kuna kõik seal jäätmejaamade sees olev on nende omand.
Küll aga tekib küsimus, et kust otsast küll on see ökoloogiline, kui korras tehnika peab pressi alla minema, head tööriistad sulatatakse känkraks, millest tehakse palju niruma kvaliteediga “tööriistad”, meie teada-tuntud vaesuse juures ei saa puudustkannatavad mingitki leevendust, head raamatud, näiteks nõukaaegne arusaadav tehniline kirjandus peab minema hakkesse ja ahju jne… jne… Seda jäätmetega tegelevate välisfirmade kiljatuste saatel “SEAL, KUS TEISED NÄEVAD LÕPPU, NÄEME MEIE UUE ALGUST. KÕIK ALGAB SIIT!” või “Ettevõte on jõukas, sest see on kasulik ja mitte vastupidi”.
Jõukus jõukuseks, aga kuhu ikkagi jääb see kiidetud ja nõutud taas- ja korduvkasutus? Poetagune ei tea, kuidas on praegu, aga veel suvel tuli suur prügiauto ja surus sorteeritud jäätmed ka jäätmejaamas ühte. Milleks kogu see tsirkus, mis nüüd veel risti vastupidine selle va “rohelise maailmavaatega”?
Kas ehk selleks, et tehased saaks rohkem odavat saasta toota ja kohustada inimesi seda ostma? Et vaesus veelgi kasvaks?
Muide – kõik mis põleb läheb ahju, st inimesed annavad peale makstes ära oma jäätmed, need aetakse ahju ja küsitakse neilt, kes juba maksid soojatootmiseks vajaliku kraami eest, veel ulmesummasid sellest põletatud sooja eest.
Asjaga vahetult tegelev eesti autojuht teab, millest räägib: „Prügi on nii kallis kaup, et näiteks Rootsi ostab Norrast prügi ära, rekkatäied prügi voorivad Norrast Rootsi, seda ka 1000 km tagant – seega tasub vedada ja maksta loomulikult ka. Kõik põletatakse soojaks, segaolmejäätmed, see tähendab toidujäätmed, pakend, plastik, papp, kile jne kõik koos. Olen seda ise näinud ja ka neid koormaid ise vedanud. Üks rekkatäis on 30-32 tonni, kõik kokku pressitud ja kiles.
Mis maksab?! 1000 km 30 tonni veohind on 1600 eurot, kui koorem prügi vedada näiteks Norrast Rootsi, äsjased andmed“.
Paraku jätavad meie kõikvõimalike tegelaste asjakohased tekstid mulje, et need kuuluvad küll pigem eriti ohtlike jääkide hoidlasse, kust nende pääs avalikkuse ette peaks olema välistatud.
Andres Raid