20.02.2023
Alar Laneman.
Erusõjaväelane ja EKRE Riigikogu saadik Alar Laneman räägib Postimehes ilmunud arvamusloos sellest, kuidas sõjaväelastest rahvuskonservatiividel tekkisid lahkhelid kaitseväe juhataja kindral Martin Heremiga juba aastaid enne Ukraina sõda ja üheks põhjuseks oli Heremi leige suhtumine kaitsevõimekuste kõrvaldamisse.
“Keskmaa õhutõrje saaga algas 30. juunil 2020, kui kohtusime koos kolleeg Leo Kunnasega kaitseministeeriumis kaitseväe juhataja kindral Martin Heremiga ning pakkusime välja, et kuna eeldatavasti kogu koroonakriisi ületamiseks laenatud raha sihtotstarbeliselt ära ei kulutata, võiks osa sellest riigikaitsesse panustada.
Olles enne konsulteerinud rahandusminister Martin Helmega, käisime välja idee, et lisaks kehtivas eelarvestrateegias määratud rahale võiksime investeerida lähiaastatel umbes 300 miljonit eurot, sellest 50 miljonit miiniveeskamise ja rannakaitse ning 250 miljonit keskmaa õhutõrje võimekuse loomiseks. Soovisime aidata kaitseväe juhatajat. Iga okas loeb.
Oletasime, et see on kindla peale minek, sest keskmaa õhutõrje võimekuse arendamine sisaldus juba pärast Venemaa-Gruusia sõda kinnitatud riigikaitse arengukavas 2009–2018.
Kuna üle-eelmise kümnendi lõpus aset leidnud majanduskriisi tõttu majandus kahanes ja kaitsekulutusi kärbiti, jõuti lubatud 2 protsendini SKTst alles 2012. aastal ning keskmaa õhutõrje võimekuse arendamisest loobuti. Järgnenud «jõukohase riigikaitse» kümnendil ei raputanud isegi Krimmi annekteerimine ja Donbassi sõda meid välja kummalisest tahtetuse letargiast, kuhu me nn peenhäälestuse perioodil sattusime.
Kaitseväe juhataja vastas meile, et rannakaitset on ta valmis arendama, aga keskmaa õhutõrje ei ole tema prioriteet. Raha võite küll anda, aga ta otsustab ise, mida sellega teha.
Praeguse koalitsiooni poliitikud armastavad väita, et nemad ise ei ole võimelised riigikaitselisi otsuseid langetama, vaid tuginevad kõiges kaitseväe juhataja nõuandele. Kui samal sügisel otsustamiseks läks, siis kaitseväe juhataja keskmaa õhutõrje loomist käsitlevat sõjalist nõuannet ei esitanud, mistõttu mingit otsust toonases valitsuskoalitsioonis ka ei sündinud. Ilmavõrk talletab kõik. Sealt võib näha kõiki toonaseid kaitseministeeriumi ja kaitseväe strateegilise kommunikatsiooni väiteid, miks keskmaa õhutõrjet pole vaja või võimalik teha. Ettekäänete valik oli muljet avaldav.
Riigikaitseliste investeeringute eest vastutab meil teatavasti Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, kelle otsuseid pole võimalik mõjutada isegi presidendil või peaministril, tavalisest ministrist või rahvasaadikust rääkimata. Mis mõtet on siis rääkida, nagu oleks EKRE kaitseministeeriumile peale surunud mingit konkreetset relvasüsteemi või pakkujat? Kas EKRE määras, millised meremiinid või laevatõrjeraketid mereväele hangitakse? Säärased asjad pole lihtsalt võimalikud.
Kas ühe erakonna raha haiseb ja teise oma mitte? See kõik on ju sama rahva raha.
Järgmise katse keskmaa õhutõrje võimearenduse algatamiseks tegi EKRE «Strateegia 2035» koostamise raames 2021. aasta kevadel, mil pakkusime välja, et selles arengudokumendis peaks olema fikseeritud uus kaitsekulutuste alampiir 2,6 protsenti SKTst ning loetletud võimearendused, mida selle raha eest tuleks teha. Nende hulgas oli mõistagi ka keskmaa õhutõrje. Toonase valitsuskoalitsiooni, Reformierakonna ja Keskerakonna saadikute häältega hääletati nood ettepanekud maha vähem kui aasta enne Venemaa laiaulatuslikku kallaletungi Ukrainale.
Kuigi kaitseväe juhataja seisukoht vahepeal ei muutunud, hakkas jää siiski tasapisi murenema.
2021. aasta novembris, kui Venemaa koondas juba vägesid sissetungiks Ukrainasse, saatis riigikogu riigikaitsekomisjon valitsusele konsensusliku kirja, milles tegi ettepaneku luua kaitseväele keskmaa õhutõrje võimekus aastaks 2025. Nagu näha, suudavad poliitikud teha otsuseid ka siis, kui kaitseväe juhataja selleks võimeline pole.
Siiski jäi keskmaa õhutõrje loomine kahest Kaja Kallase esimese valitsuse otsustatud riigikaitse tugevduspaketist välja, sest kaitseväe juhataja sõjalist nõuannet ei ilmunud ikka veel kusagilt. Keskerakonna survel, kellega oli vahepeal liitunud endine peastaabi ülem erukindral Neeme Väli, pidi jõutama otsuseni pärast NATO Madridi tippkohtumise otsuseid.
Vahepeal jõudis Kaja Kallase esimene valitsus vahetuda Kaja Kallase teise valitsuse vastu, aga mida polnud ikka veel, oli keskmaa õhutõrje võimearenduse otsus. Lõpuks see riigi eelarvestrateegia 2023–2026 koostamise raames sündis.
Käes on 2023. aasta veebruar, aga relvasüsteemide ja muu põhivarustuse ning õhutõrjerakettide hankeni pole veel paraku jõutud. Võib öelda, et kolm aastat on kaotsi läinud, aga aeg on ainuke ressurss, mida kunagi tagasi ei saa.
Lisaks pean rõhutama, et poliitikasse sekkumine on poliitikasse sekkumine, hoolimata põhjendusest. Vaidlusteks on olemas paremad sisulised formaadid. Aga kui arutelu on siiski jõudnud ajalehtede veergudele, peaks see piirduma sisuliste argumentidega.
Kaitseväe juhatajal ei ole teenistusalase pädevuse järgi õigust iseloomustada mitte kedagi peale kaitseväe, oma alluvate ja nende tegevuse.
Kaitseväe juhataja tunnistus soovist iseloomustada oponendi väiteid võimaldab kahjuks järeldada, et eesmärk ei olnudki diskussiooni sisuline täiendamine, vaid soov oponenti naeruvääristada. Ohvitser peaks hoiduma sellistest võtetest. Need ei aita selgitada vaidluse teemat ja on eesmärgilt isiklik rünnak. Õhutõrje hanget ei kiirenda selline rünne kohe kindlasti, seega ei ole see praktiline kaitseväe ülesannete täitmise perspektiivist.
Kindrali auastmes kaitseväe kõrgem ohvitser ei saa solvuda iga kriitikanoole peale. Ka ei tohiks tal olla nõnda suur ego, mis ei lase ühtegi oma viga tunnistada. Tegijal juhtub. Olen ise teenistuses teinud vigu ja tean, et nende tunnistamine ei ole lihtne. Asja huvides on vigade tunnistamine aga vältimatu. See on esimene samm puuduste kõrvaldamisel ja edu eeldus.
Edu soovin kaitseväele ja tema kõigi tasandi juhtidele praegusel keerulisel ajal aga kindlasti. Meie kõigi huvides.”
Lugu ilmus algselt Postimehes