Taavi Pärtel: meil on palju rahvusliku julgeolekuga seotud probleeme

Praeguses maailmas kujutab Eesti ja kogu Baltikumi jaoks suurimat ohtu selline olukord, kus juba käimasolevale Vene-Ukraina sõjale lisaks puhkeb veel mitu üheaegset suurt kriisi. Ohupiirkondi on ju küllalt: Hiina-Taiwan, Korea poolsaar, Iraani-Iisraeli-Saudi Araabia kolmnurk, samuti India-Pakistan.

Ei maksa unustada, et isegi USA-s endas ideoloogiline sisekonflikt järjest süveneb, sama toimub ka teistes mõjukates lääneriikides. Seegi vähendab nende maade suutlikkust oma liitlaskohustusi täita. Samas on Venemaa väidetavalt suutnud Ukrainas 10 sõjakuuga ära kulutada alles 10% sõjamoonast, nii et Eesti ja kogu Baltikumi vastu jätkuks järelejäänud varudest igal juhul.

Mitme suure konflikti üheaegne puhkemine nullib kindlasti ära NATO artikkel viie, sest Baltikumis pole küllalt vägesid ja mitte kellelgi pole siis parimagi tahtmise juures võimalik kedagi meile appi saata. Siis ongi „šahh ja matt“ – Suwalki koridor lõigatakse läbi, kõik laevad lastakse põhja ja lennukid tulistatakse alla, nii et isegi valitsus ei pääse põgenema. Isegi, kui NATO ükskord kohale jõuab, pole siin enam midagi ega kedagi päästa…

Meil võiks juba ammu olla silmapaistvalt tugev rahvuslik majandus, sh. kaitsetööstus ja mingisugunegi tsiviilkaitse. Paraku seda pole. Selle asemel tegeldakse mõttetute või lausa kahjulike asjadega. Mis kasu on tasakaalus eelarvest või rohepöördest, kui Reformierakonna peakontori või Tallinna linnavalitsuse asemel on suur pommiauk ja hunnik kiviklibu? Või mis kasu on õigusest kaks korda aastas sugu vahetada, kui tuleb istuda päevade kaupa keldris ja hea, kui seal üldse midagi süüa-juua on?

Meie valitsejate arvates polevatki iseseisva kaitsevõime tugevdamiseks vaja samme astuda, sest „meil on liitlased“. Kui mõnigi meie otsustajatest oleks mänginud kasvõi mõnda strateegiamängu, teaks ta juba, et liitlastele ei maksa kunagi ülearu loota. Sest neil võib olla muid tegemisi ja abi ei pruugi üldse tullagi või jääb see väga tagasihoidlikuks, eriti eelpoolkirjeldatud süsimusta stsenaariumi puhul. Tasub ka meenutada, et isegi Joe Biden ütles Afganistanist põgenemise õigustamiseks: “Miks me peame kaitsma neid, kes iseennast kaitsta ei taha?”

Mitte ilmaasjata ei nõudnud Donald Trump ultimatiivselt, et kõik NATO liikmed peaksid vähemalt 2% oma SKP-st riigikaitsele kulutama. Sest „NATO vägesid“ ju pole tegelikult olemas, tegu on liikmesriikide vägedega. Nii et mida tugevamad on NATO maade väed, seda tugevamad on ka kogu alliansi väed.

Mida saaks ette võtta julgeolekuohtude vähendamiseks?

*Ellujäämiseks on kõige tähtsam iseseisva kaitsevõime olemasolu, sh. toimiv tsiviilkaitse. Liitlastele lootmajäämine võib lõppeda kohutavate tagajärgedega, sest liitlastel võivad olla hoopis teised huvid ja neil ei pruugi olla alati ka vahendeid abiandmiseks.

*Iseseisvat kaitsevõimet toetab alati ka tugev rahvuslik majandus. On ju ka nt. Soomel, Rootsil ja Lõuna-Koreal kõige muu kõrval olemas ka äärmiselt tugev kaitsetööstus. Ka Eestil võiks olla, meil on ju seda võimekust-kompetentsi piisavalt.

*Kaitsta tuleb kogu riigipiiri ja selle lähedal asuvaid linnu, sest vastane otsib alati nõrka kohta ja ründab just sealt. Rünnak võib tulla ka mujalt kui ühiselt piirilt (ehk siis merelt või Läti suunast). Tugevalt kaitstud linnade ründamine on üsna ebatõenäoline, sest viib vältimatult suurte kaotusteni ka ründaja jaoks. Ka on linna kaitsta alati kergem kui hakata seda hiljem tagasi vallutama.

*Varude, eriti kõikvõimalike strateegiliste ressursside olemasolu, määrab ka sõja tulemuse. Mida rohkem on varusid, seda lühem on sõda ja ka vähem kannatusi rahvale. Kui varusid pole piisavalt, jääb sõda venima ning kõik pommitatakse halastamatult puruks (nagu praegu Ukrainas). Sellepärast tuleb aegsasti koguda varusid ja paigutada need hajutatult sellistesse kohtadesse, kuhu vaenlane ootamatu löögiga rünnates juurde ei pääse. Seesama põhimõte kehtib ka tsiviilelus, eriti arvestades praegust jõudukoguvat majanduskriisi.

*Kui toitu ja muud hädavajalikku toodetakse Eestis, ei teki ootamatu kriisi korral puudust. Tuleb viivitamatult ära muuta regulatsioonid ja kõrvaldada muud põhjused, mis on energia ja kütuse hinnad ebanormaalselt kõrgeks ajanud. Valitsuse keeldumine nendest sammudest teenib üksnes Kremli sõjardite huve ja paneb koos meiega ohtu ka meie juurde saabunud Ukraina põgenikud.

*Ükski sõda ei lähe mitte kunagi plaanide järgi. Alati võib ette tulla kõikvõimalikke ootamatusi ning sellega peavad kõik arvestama.

Lõpetuseks veel üks näpunäide: kui iga riigikogulane, minister ja muu kõrgepalgaline riigiametnik annetaks kasvõi korra 2000 eurot, oleks juba ühe Stingeri või Javelini ostmiseks raha olemas.

Taavi Pärtel

EKRE Riigikogu kandidaat nr. 569 Mustamäel ja Nõmmel