24.02.2023
Enne kui toimub tänane pidulik presidendivastuvõtt ja kümned eesti teenelised leheneegrid meie riigi- ja erameediast hakkavad avaldama võidu seda, mis oli külalistel seljas, kui uhke või nõme see oli, kui palju mis võiks maksta ja vahel ka seda, mis paistis ülehilpudest läbi, räägiks ennetavalt EV presidendi mütsist.
Räagime austusega, sest, nagu öeldakse, narri meest, mitte mehe mütsi. Niisiis oli kaitsejõudude paraadil Võidu väljakul nähtud müts igati kohane.
Kõigepealt: imponeerib meie presidendimoe sooneutraalne järjepidevus, tänu millele sobiski eelmise presidendiametniku müts praegusele pähe nagu valatult. Lisaks on see taaskasutuse ilusaim näide – müts rändab presidendilt presidendile ja rahvas hoiab selle pealt kokku. Tõsi küll, igal aastal läheb kümmekond miljonit kogu presidentide väe ülalpidamisele, aga kes kopkat ei hoia, see rublat ei saa. Ja siis jälle sõida sinna Moskvasse kerjama…
Esiteks kaitses praeguses ärevas olukorras valge müts meie riigipea pead võimaliku droonirünnaku eest. Kuna ta on ise rääkinud, et me oleme sõjas, siis on selline ettevaatusabinõu igati kohane, ja praeguse lumerohkuse tingimustes ei ole ülemjuhatajat ülalt näha, nagu ei näe must ronk lumes püherdavat põhja valgejänest Lepus timidus.
Teiseks oli see tore toetusžest Eesti diskrimineerituima inimgupi ehk keskealise valge eesti mehe suunas.
Kolmandaks oli see austusavaldus ka kõigi nende vanemate „meie inimeste“ suhtes, kes mäletavad veel aegu, kui mausoleumi tribüünile kogunesid sarnastes mütsides armastatud riigimehed – tõsi küll, nende peakatted olid musta värvi. Aga siis polnud ju ka keskealiste valgete meeste tagakiusamise probleemi.
Neljandaks meeldib ka selle mütsi sügav rohepöördeline mõte: mõned ei usu, et meie kliima soojeneb üle, seda enam et tänavune talv on vägagi lumerohke. Seega tuligi täna tõestada lamemaalastele, et ka veebruaris võib Eestis saada päikesepiste, seega tuleb kaitsta pead soojuskiirgust tõrjuva valge peakattega.
Viiendaks näen ma protesti vene keskerakonna ja sotside omavoli vastu eestlaste pealinnas. 1932. aastal toimus Gentis elanike ülestõus, mis läks ajalukku kui valgete šaperonide ülestõus. Põhjuseks kogu majanduselu anastamine linna patritsiaadi poolt. Kõik ülestõusnud kandsid valgeid chaperon’e. Ühesõnaga – seakari, aga mitte Tallinna raad.
See on meie tänaste pidustuste helge lootusandev algus.
Ivan Makarov