Purustatud Vene tank sobiks näitamiseks ehk vaid rahvusriigi eestikeelse pealinna keskväljakul, mitte venekeelses metropolis

Üks irvhammas on öelnud, et võiks kolme asja lõpmatuseni vaadata: hubisevat kaminatuld, kohisevat kärestikku ja põlevat Vene tehnikat Ukraina väljadel.

Purustatud Vene tank Vabaduse väljakul on ilus pilt, aga veel ilusam oleks ta siis, kui see oleks eestlaste rahvusriigi eestikeelse pealinna keskväljakul, kus meie siis koos ukraina sõpradega tema ümber kaerajaani või mõnda ukraina rahvatantsu tantsiksime.

Praegu aga on meil siin 300 000 idanaabrit, kellest paljud selle ilusa pildi peale käed taskus rusikasse pigistavad ning meid vargsi neavad. Mitte et me tibladest hooliksime, aga need on pinged, ilma milleta oleks meil märgatavalt turvalisem elu.

Yana Toomi sugused märatsevad Eesti venekeelses meedias edasi, süüdistavad Eestit ja eestlasi rahvustevahelise vaenu õhutamises, umbkeelsete diskrimineerimises ja muudes “surmapattudes”. See tank ajab pärast punatanki mahavõtmist neid veelgi rohkem marru ja sellega peame me arvestama.

Palju pingeid jäänuks olemata, kui Eesti oleks taasiseseisvudes jätkanud rahvusriigina ja katsunud NLKP venestamispoliitika tagajärgi võimalikult palju leevendada. Kahjuks algatas Reformierakond võimule pääsedes uue venestamislaine, tuues siia ka slaavlaste omavahelised pinged.

Ühes mõttes on Kaja Kallasel õigus: Ukraina sõda on juba meie sõda ja see sõda on siin kohal. Nimelt on meil suur vene kogukond, kes pole ehk Putini, kuid on suurvene usku; meil on sada tuhat osaliselt relvis Vene kodanikku, kes valisid oma presidendivalimistel peamiselt Putinit, ja meil on kontrollimatu mass ukrainlasi (suurelt jaolt venekeelseid ja teab-mis-meelseid), seega on kontrollimatu ka võimalik vene-ukraina vastasseis Eestis.

Purustatud Vene tank on ilus vaadata, aga päris kindlalt ei tohi Herem nüüd enam Eesti kaitseväelastel keelata pronkssõdurist vormis möödumist, sest neid, kes meie vastu hea meelega Kalašnikovi tõstaks, võib nüüd lisanduda – me ju mõnitame Vene vägistajaarmeed.

Tahaks väga teada, mis mõtetega vaatab seda tanki värske Eesti kodakondsusega Tomski tšinovnik, kelle mõnigi zemljak võis selles tankis kuuma otsa leida.

Ärgem seega vaadakem Vene vanarauale Vabaduse väljakul nii lillelise pilguga – venekeelses linnas lisab see kindlasti pingeid.

Aga veelkord tasuks kiita Ungarit, kes ei lase oma riiki migrante – kui olnuks seal nii palju türklasi kui on Saksamaal, valataks Budapestis juba ojadena verd, põhjuseks see, kuidas Egeri kaitsmise üle uhked madjarid ja osmanite järeltulijad türklased vaatavad erinevalt kunagist Osmanite verist invasiooni Ungaris.

Rahvuslik valitsus Budapestis on osanud sellise vastaseisu ära hoida, meil aga hakkavad pinged alles jõudu koguma, sest “surematu polk” pole kusagile kadunud ja “oma” tanki nägemine paneb neid “matte” üksteise otsa laduma.

Uued Uudised