27.02.2023
Valitsuserakondade esimehed koaltsioonilepingut sõlmimas.
Valmiste järel Toompea lossis. Pettunud väljajäävad koristavad oma asju ja kaovad hiilides. Loss jääb täitsa tühjaks. Kuni mingil hetkel saabuvad remondimehed ja hakkavad tube ümber kujundama, mööblit tassima, uksi maha võtma … Et uuetele tulijatele kohandada. Sotside ruumid lähevad oma koosseisu tublisti kasvatanud EKRE-le, mälestuseks jätsid revolutsioonilised madrused tahvlile vikerkaarelipu. Sotside toas peaks äkki lutikatõrjet tegema või vähemalt preestri kutsuma, kes pahad vaimud välja ajaks.
Neli aastat tagasi, pärast 2019. aasta märtsivalimisi pääses Eesti Konservatiivne Rahvaerakond valitsusse tänu ligi sajale tuhandele valijale, kes polnud rahul viimastel aastatel Eestis toimuvaga. Ja langes ligemale kaks aastat hiljem valitsusest nende jõudude pärast, kes ei soovinud mingi hinna eest rahvale sõnaõigust anda.
2019. aasta märtsi alguses toimunud Riigikogu valimistel sai Eesti Konservatiivne Rahvaerakond parlamenti üheksateist kohta senise seitsme asemele ning kuigi valimised võitis Reformierakond, hakkasid uut valitsust kokku panema Keskerakond, Isamaa ja just nimelt EKRE.
Siin oli suur “süü” Keskerakonna esimehel Jüri Ratasel, kes hoidis kümne küünega kinni peaministri kohast. See ei mahtunud liberaalidele pähe. Oli ju jutt, et EKRE on välistatud! Tegelikult välistas selle vaid Reformierakonna esimees Kaja Kallas, kes valimisööl end juba peaministrina tundis.
Tõsiasi oli see, et Jüri Ratas polnud andestanud Reformierakonna esimehele, et too teda meedias Eesti mahamüümises oli süüdistanud. Ka Isamaale Reformierakonna ülbus ei sobinud.
Nii pidi poliitikas seni üsna rapsivalt ja suisa ebakindlalt käituv Kaja Kallas sinises vihas koalitsioonikõnelusi kõrvalt vaatama, et igal võimalikul ja võimatul hetkel deklareerida – ma teen kõik selleks, et see valitsus laguneks. Selleks kulus tal peavoolumeedia, „süvariiklastest“ ametnike armee, niinimetatud kaporatuuri ja „ihupresident“ Kersti Kaljulaidi abiga peaaegu kaks aastat. Ning selleks oli vaja jõuda EKRE ühe kõige maailmavaatelisema lubaduse nurjamiseni, mis koalitsioonilepingusse jõudis – takistada rahvaküsitlus. Veelgi enam, takistada abieluteemaline rahvaküsitlus.
Võimuliidu sünd
EKRE tollane esimees Mart Helme tunnistas 2020. aasta lõpus ETV saates “Üle noatera” 1919. aasta kevadele tagasi vaadates, et loodud Keskerakonna, EKRE ja Isamaa võimuliit hakkas ilmet võtma juba valimiste ööl, kui Reformierakonna kakud läksid magama teadmisega, et nemad võitsid valimised ja et peaministriks saab Kaja Kallas.
Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid meenutas saates, et kui Keskerakond oli valimiste ööl Saku suurhallis, siis mingil ajahetkel öösel saabusid sinna ka reformierakondlased. “Tuli Arto Aas, selline tõsine poliitaktivist. Ja Aasa sõnumist meile tuli välja, et pigem puhake jalga, Keskerakond. Et meil on Isamaa ja sotsid taskus,” sõnas Karilaid.
“Neis stuudiotes käis ka Jüri Ratas. Ja kuigi me nendes stuudiotes puutusime pidevalt kokku, siis Jüri Ratas ei öelnud mulle isegi “Tere!”. Ammugi mitte “Palju õnne!”. Mul ei tekkinud temaga mitte mingit võimalust, ta tuiskas minust mööda nagu postist,” kaebles Kallas.
Kuna Isamaa ja sotsid ei saanud sellist valimistulemust, mis võimaldanuks koos Keskerakonnaga kolmekesi koalitsioon teha. EKRE esimees Mart Helme tunnistas, et Wabaduse kohvikus valimistulemusi jälgides ei olnud EKRE juhid kindlad, millist valitsust ikkagi kokku panema hakatakse.
Kaja Kallas meenutas, et kui järgmisel hommikul hakkas tema helistama erinevate erakondade juhtidele, et istuda omavahel maha ja arutada kujunenud olukorda, siis ütles Isamaa esimehe Helir-Valdor Seeder: “Tead, mis täna mul ei ole aega. Meil on juhatus alles järgmine esmaspäev. Mis sa nüüd kiirustad.”
„Ma oleks pidanud usaldama oma naiselikku vaistu, et midagi on valesti,” tunnistas Kallas.
Mart Helme ütles saates, et poliitikute omavahelistest konsultatsioonidest selgus üsna ruttu, et mitte keegi ei taha Reformierakonnaga tegelikult valitsust teha. “Sellepärast, et Reformierakond oli ennast positsioneerinud sisuliselt kõigi suhtes väga üleolevalt sellisesse patroneerivasse positsiooni. Et meie nüüd otsustame, kellega me teeme, kuidas me teeme ja mida me teeme. Ja teie olge nüüd meie tingimusi ootamas. Keegi ei tahtnud nende tingimusi oodata,” selgitas Helme, kuidas Reformierakond oma valimisvõidu maha mängis.
Kallas ütles, et tema viga oli see, et ta siiralt uskus Ratast, kes oli korduvalt kinnitanud, et EKRE-ga nad kindlasti valitsust ei tee. Tegelikult polnud ümmarguse jutu poolest tuntud Ratas seda otsesõnu kunagi väitnud, kuigi seda temalt oodati ja eeldati.
Rahvuskonservatiividel polnud mingit põhjust Jüri Ratase pakkumisele ära öelda, sest kui juba valimistel osaleda, siis ikka selleks, et valitseda, sest ainult nii on võimalik midagi korda saata, ära teha või ka ära hoida.
EKRE-t ei saanud enam ignoreerida. EKRE toetuse trend kopeeris globaalseid trende. 2015 pääses EKRE riigikogusse, 2016 valisid britid Brexiti ja ameeriklased Trumpi. Need on kolm sarnast kirssi taldrikul. Selle trendi põhjustas pettumus, mis oli inimestele kogunenud seoses globalismiga, sealhulgas finantskriisiga. Väga suur ja tõusev toetus oli näiteks ka meie põhjanaabritel põlissoomlaste hulgas. Eesti rahvuskonservatiivide toetus püsis kahe aasta jooksul enam-vähem stabiilsena, kõikudes küsitluste põhjal 14 ja 20 protsendi vahel, asudes keskmiselt 16-18 protsendi juures.
Liberaalide šokk ja seakisa
Täpselt erinevaid spekulatsioone täis nädalat pärast valimisi – esmaspäeval, 11. märtsil – kogunes Keskerakonna juhatus Toompea lossi. Arutelu Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni ruumis Toompea lossi teisel korrusel kestis tunde. Ajakirjanikud ootasid kannatlikult ja mõni ka kannatamatult ukse taga, kükitades põrandal ja istudes aknalaudadel. Kuid juhatuse koosolek venis. Ja venis. Ja venis.
Kell 11 alanud arutelust oli möödunud kõvasti üle kolme tunni, kui uksest tormas välja püha viha täis Yana Toom. Sellest olekust võis tulemuse välja lugeda isegi algaja kehakeeleekspert. Aga ajakirjanikud pidid ukse taga veel edasi ootama, et saada vastus küsimusele, kes hakkab Eestit valitsema.
Nad siis veel seda ei teadnud, et Toom kiirustas Brüsseli lennukile ja läks otsejoones kaebama ALDE juhi Guy Verhofstadtile, kes kiiresti ka Ratasele kirja kirjutas, paludes (või isegi nõudes) tal EKRE osas ümber mõelda.
Mõni aeg pärast astuski fraktsiooni uksest otse meediaesindajate kaameratesse Jüri Ratas ise, kes luges stoilise rahuga talle omaselt igat sõna rõhutades ja igale ajakirjanikule sügavalt silma vaadates ette sõnumi, mille peale vasakpoolsed liberaalid rahusteid tormasid haarama: Keskerakond kutsub valitsuskoalitsiooni konsultatsioonidele Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ja Isamaa.
See pani herilaspesa keema. Kõigepealt teatas Raimond Kaljulaid, et ta astub Keskerakonna juhatusest tagasi, peagi käivitas ta kampaania oma parteikaaslaste ülemeelitamiseks, et võimalik koalitsioon ikkagi nurjata. Tänaseks on ilmnenud, et ekrevastaseks kampaaniaks kasutas nüüdne sots Venemaa räpast raha.
Reformierakond üritas oma vastutöös käiku vahetada, õhutades inimesi Ratasele kirju kirjutama ja algatades EKRE-vastaseid kampaaniad sotsiaalmeedias. Sotsiaaldemokraatide nüüd juba endine juht Jevgeni Ossinovski aga kutsus rahvast lausa tänavatele mässama. Jätkuvalt andis kõvasti tuld massimeedia ning oma osa püüdsid anda ka „vasakmarksistlikud“ kultuuriinimesed, kelle hulgas näiteks näitleja Juhan Ulfsak õhutas kõiki „seakisa tegema“.
Paraku, kõik nad unustasid ära, et Eestis valitseb demokraatia ning valimised on rahvahääletuse tulemus. Ja nagu Kaja Kallas kaks aastat hiljem oma valitsust kokku pannes mantrana kordas, saab valitsuskoalitsiooni kokku panna „101 Riigikogu liikme piires“.
Kaasnenud hirmukülvamisega kasvab hüsteeria, millist nähti viimati vast pronksiöö ajal. Kuid siis oli konflikt kahe rahvuse, nüüd aga kahe maailmavaate vahel.
Selles võitluses korjati mõistagi üles kõik, mida on EKRE karismaatilised liidrid öelnud või teinud. Ja seda võimendati vastavalt vajadusele oma äranägemise järgi erinevas kastmes.
Valitsuskõnelused: kas rahvusvähemus või vähemusrahvus?
Valitsuskõnelused ehk konsultatsioonid algasid kohe järgmisel päeval pärast seda, kui Ratas oli otsusest teada andnud.
Mõistagi olid kõnelused keerulised. Etterutates öeldes oli keeruline hiljem valitsuskoalitsioonis osapooltel ka oma asju läbi suruda.
Kui laua taga on kolm partnerit, siis läheb paratamatult vaidlemiseks, kes kui palju endale saab ja mida ta peab teistele loovutama. Ekspress kirjutas: EKRE sai endale kõige suuremad vorstid.
EKRE-l on mitme ideoloogiliselt kõige tähtsama teemana olulised põhiseaduse esimesest punktist lähtuvalt rahvuslikud huvid, sealhulgas massiimmigratsiooni ärahoidmine ja traditsiooniliste pereväärtuste väärtustamine. Ja muidugi rahvaküsitlus ehk otsedemokraatia. Neis asjades lihtsalt ei saanud järgi anda.
Valitsuskõnelused kolme partneri vahel vaheldumisi Toompea lossis ja Stenbocki majas kestsid tunde. Seda kõik meedia terava tähelepanu all.
Vastupidiselt suurele osale rahvast, hoidis vasakliberaalne maailm eesotsas ajakirjandusega pöialt, et kokkulepet ei saavutataks.
Reporterid passisid koos mõne perversse meeleavaldajaga Toompea lossist mõnisada meetrit eemal asuva Stenbocki maja ukse taga, et saada igast killukesest uudis: „Milles kokku lepiti?“, „Kas üldse lepiti?“, „Kas osapooled on tülis?“ „Kas ministrid on paigas?“ Jne.
Kuid nagu öeldud, tulid kokkulepped visalt. Vastupidiselt 2020. aasta jaanuaripöördega sündinud valitsusele, kus Keskerakond ja Reformierakond klopsisid kibekiirelt kokku sisutühja ja ambitsioonitu koalitsioonilepingu ainsa eesmärgiga EKRE välja puksida ja ühes sellega abielureferendum allavett lasta, põlesid tuled Stenbocki majas 2019. aasta märtsis paari nädala jooksul mõnikord veel pärast südaöödki.
Ümmarguse laua taga oli tavaliselt kolm-neli läbirääkijat igast erakonnast. Osa liikmeid vahetus olenevalt päevakorda pandud teemast.
Sageli tuli ette lihtsalt asjatut tähenärimist ja targutamist. Näiteks jalgpallistaadionite rajamise teemal koolide juurde jaurati kaks-kolm tundi. Või peatuti kauaks küsimusel kumba väljendit kasutada: kas rahvusvähemus või vähemusrahvus?
Eriti koormav on tegelemine meediaga. Kõik tahavad kogu aeg infot. Ja ruttu. Kui kohe midagi pole anda, siis kutsutakse õhtuks saadetesse – „Aktuaalne kaamera“, „Suud puhtaks“, „Kolmeraudne“, „Esimene stuudio“… Ainuüksi Delfist nuiab neli-viis ajakirjanikku päevas. Kõike kannustamas ootus, äkki ikka kukub kõik kokku. Isegi Ken Saan on kohal. Millest nad kõik oleks rääkinud ja kirjutanud ilma EKRE-ta?
Niisiis, Stenbocki majas tuled ei kustu. Tunnid veerevad. Ratas juhib diskussioone väliselt rahulikult, kuid kohati kangekaelselt. Kui valjemaks suminaks läheb, koputab lauale. Vahepeal teeb võimlemisliigutusi.
Isamaa istub enamasti nagu kult rukkis, suurt midagi ei vaidle ega aruta: peaasi, et saaks valitsusse.
Kui kõnelused on nädala kestnud, on küll selline tunne, et see ei jõua kuhugi. Mingi näiliselt triviaalse punkti üle vaieldakse jälle tund-kaks, tükki kolmandatki. Lõpuks tõmmatakse see punkt üldse maha.
Vahepeal võetakse kõnelustel paar päeva vabaks, sest Ratas peab minema Brüsselisse. Kardetakse, et seal tehakse talle ajupesu, antakse suuniseid.
Kuigi kohe alguses lepitakse kokku, et hoitakse retoorikas tagasi ja oma kõneluspartnereid ei arvustata, pole see päris nii läinud.
„Valged südamed“ kutsuvad rahvast protestiks kõnelustele lauluväljakule Kõigi Eesti laulule. Sündimas on konfliktioht. Selline siis ongi see salliv Eesti, millest nad räägivad.
Kõnelused jätkuvad. Mis raha nõuab, läheb excelisse, muidu niisama kirja. Tabelit peab tulevane sotsiaalminister Tanel Kiik. Kui oma tabeleid tuleb tutvustama rahandusministeeriumi eelarvepoliitika asekantsler Sven Kirsipuu, selgub, et eelmine valitsus oli eelarve nii miinusesse ajanud, et mänguruumi justkui üldse polegi. Millega kõik need lubadused ellu viia?! Ratasel on ebamugav, aga ta on ülimalt püüdlik.
Mitmel puhul läheb asi teravaks. Näiteks, kui jõutakse EKRE-le üliolulise immigratsiooni sõnastuse üle – selle üle, kas järgida ranget või vastutustundlikku sisserändepoliitikat, vaieldakse tund aega, siis võtab EKRE delegatsioon vaheaja. Viis minutit.
Minnakse tagasi ja võideldakse oma välja. Nii palju kui võimalik. Kõigest suurem on Ratase soov valitsusjuhina jätkata. Aur on selleks korraks välja lastud ja kõnelused jätkuvad seejärel juba palju sõbralikumal toonil. Süüakse üheskoos suppi, Ratas toob pärast lõunat teisest toast magustoiduks kõikidele jäätist. Kella üheksaks õhtul on kõik tüdinud ja väsinud.
“Igaühel on punased jooned, millest üle ei minda.” See lause muutuvad valimistejärgse aja mantraks. “Raskemad teemad ei ole veel lauale jõudnud.” Selline oli kajastuste teine põhisõnum.
Kogu selle võitluse tagajärjel saab EKRE suure surmaga koalitsioonilepingusse sisse ka rahvaküsitluse korraldamine abielu teemal mehe ja naise vahelise liiduna. Just otsedemokraatia kaudu rahvale hääle tagasi andmine on olnud EKRE jaoks olulisimaid punkte. Olgu küsimus presidendis, e-hääletuses või muus. Seni on taasiseseisvunud Eestis rahvas saanud kaasa rääkida vaid Euroopa Liitu astumise referendumil.
EKRE mõjuvõim algab
Portfellide jagamisel saab EKRE olulise rahandusministri koha Martin Helmele, sama olulise siseministri koha Mart Helmele ning IT- ja väliskaubanduse ministri koha Marti Kuusikule, maaeluministri koht läheb Mart Järvikule ja keskkonnaministri portfell Rene Kokale. Samuti saab EKRE riigikogu esimehe olulise positsiooni, mis läheb Henn Põlluaasale.
Mõni aeg pärast Riigikogu valimisi saadavad valijad EKRE liikme Jaak Madissoni Brüsselisse Euroopa Parlamenti.
Süvariik ei suuda EKRE edulugu korraga alla neelata. Eesti Ekspress ajastab artikli ilmumise Marti Kuusiku väidetavast perevägivallast täpselt selleks ajaks, kui ta peab parlamendi ees ministrivannet andma. Kolm aastat hiljem kuulutab kohus Kuusiku õigeks. President Kersti “Sõna on vaba” Kaljulaid on sunnitud mokaotsast vabandama.
Ebaterve hüsteeria on üles krutitud, vihakõned käima lükatud ning ühiskonna lõhestamine käib täie hooga. Pinge tõuseb.
Opositsiooni vastutööle vaatamata toimib valitsuse masinavärk kenasti. Kuigi avalikkuses visatakse üksteise suunas kalambuure ja Helmete raadiosaatest üritatakse pühapäeviti skandaale välja imeda, tehakse olulisi otsuseid, mis rahva elu järk-järgult kergemaks muudavad. Olgu nimetatud näiteks kütuse- ja alkoholiaktsiiside langetamine või käibemaksu alandamine.
Tagantjärele vaadates oli see valitsus riigi ja rahva jaoks viimaste aegade üks parimaid.
Isegi EKRE-t palavikuliselt vihkav Eesti Päevalehe ajakirjanik Vilja Kiisler on aasta lõpuks sunnitud tunnistama, et 2019. aasta oli suuresti EKRE esiletõusu ja nende mõjuvõimu kasvamise aasta.
Mart ja Martin Helme troonivad mõlemad Eesti Päevalehe mõjukate edetabeli tipus – vastavalt 2. ja 4. kohal. Aasta hiljem on Martin Helme vallutanud esikoha. Mõjuvõim kasvas veelgi.
“EKRE esiletõus on kahtlemata poliitikat ja avalikku elu defineerinud ja kujundanud. Mismoodi keegi seda muudatust hindab, on tema isiklik asi. Kohustus järele mõelda selle üle, milline paradigmamuudatus Eesti poliitikas on toimunud, peaks olema meil kõigil,” ahastab Kiisler.
EKRE jaks on oluline lõhkuda sissetöötatud toiduahel ja seeläbi korruptsioon Eestis. Mõistagi ei lähe kõik valutult, kuid EKRE tegutseb aktiivselt endiste mugavusvalitsejate kiuste.
Kaja Kallas kaotab närvi ning teeb ühe vea teise järel, Reformierakonnas hakatakse mõtlema korraks selle üle, millal ja kuidas parteijuhi vahetus vormistada. Poliitikud hakkavad frustratsioonist erakonnast lahkuma, sponsorid keeravad selja.
Nii on kogu see aeg kestnud ülesköetud paanika asjade loogiline jätk. Ja opositsioon on lammutustaktika masinavärgi hooga käima tõmmanud. See kõik kokku tõstab inimeste pettumust poliitikas ja poliitikutes.
Ahastuses opositsioon korraldab järjest umbusaldushääletusi. Ükshaaval üritatakse surnuks nokkida kõik EKRE ministrid. See muutub lausa farsiks.
Ükski ennustus valitsuse peatsest kukkumisest paika ei pea ning EKRE saab näidata ka oma töövõite. Näiteks rahandusminister Martin Helme eestvedamisel langetatud alkoholiaktsiis hakkas juba augustis maksude tagasituleku näol riigikassat täitma, lõpetas Läti viinaralli ja tõi soomlased jälle Eestisse.
Samuti hakatakse jõuliselt tegelema rahapesu väljaselgitamisega, piiride väljaehitamisega, neljarealiste maanteede plaani väljatöötamisega. Martin Helme saab oma töökuse ja tarmukuse eest kohati isegi vastastelt kiita. Kui rahapesu uurimise teema välja arvata. See on reformaritele liiga valus, lausa eluohtlik.
Ometi on asju, mis EKRE-le ka valitsuspartnerite juures pähe ei mahu. Oktoobris teatab Mart Helme, et neil on hapnik otsas, limiit läbi ja mesinädalad lõppenud, suunatud oli teravik sedapuhku LGBT-ühingu rahastamisele, kes saab ebaseaduslikult 96 000 eurot hasartmängumaksust ja mida kontrollib sotsiaalminister Tanel Kiik Keskerakonnast.
Aur lastakse välja, elu läheb edasi, ent just aasta alguses tuleb seesama Kiik välja uue soologa sotsiaalministeeriumi tehtava kampaania näol. Teine punane joon on EKRE-le rändeküsimus.
Toetus EKRE-le püsib stabiilne ning asetseb aasta hiljem samal kohal kui valimiste eel.
Siis tuleb koroona. 2020. aasta 13. märtsil kuulutab valitsus välja eriolukorra. See on sümboolne päev. Isegi opositsioon tardub hetkeks.
Eestisse levib esimene suurem koroonakolle Saaremaal, maaletoojaks loetakse võrkpalliliidu esimeest, reformierakondlast Hanno Pevkurit, kes korraldas Saaremaal võrkpallikohtumised itaallastega, et endale promo teha võitluses Euroopa võrkpalliliidu kõrge ametikoha pärast.
Rahvale hääl tagasi
Riigikogu EKRE fraktsiooni liige, ajaloolae Jaak Valge on tuline otsedemokraatia pooldaja. Ta kirjutab juba parlamenti saades pikki lugusid sel teemal, kus selgitab rahulikult ja põhjalikult otsedemokraatia vajalikkust ja olemust. Aga kõik on nagu hane selga vesi, ikka taandatakse emotsioonidesse ja piirdutakse vaid küsimuse enda, mitte põhimõttega.
2019. aasta aprillis avaldab ERR Jaak Valge kommentaari: „Uue võimuleppe üheks olulisemaks sätteks peetakse rahvaalgatuse kehtestamist siduvate rahvahääletuste läbiviimiseks. See nõuab ka põhiseaduse muutmist. Kui peame end demokraatlikuks ühiskonnaks ning käsitleme demokraatiat klassikaliselt – ühiskonnakorraldusena, mille keskmes on rahva enamuse valik -, siis on see muudatus igati asjakohane.”
2020. aasta novembri alguses lepivadki valitsuserakondade juhid kokku abielureferendumi küsimuse sõnastuses. Küsimus kõlab: “Kas abielu peab Eestis jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks?”.
Valitsusliit otsustab, et rahvahääletus abielu mõiste küsimuse üle toimub 18. aprillil.
Eelnõu seletuskirjas viidatakse põhiseaduse paragrahvile 27, mis sätestab: “Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. Abikaasad on võrdõiguslikud.” Samuti viidatakse perekonnaseadusele, kus on kirjas, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel.
Sotsid teatasid, et kavatsevad rahvahääletuse takistamiseks parlamendi töö halvata, esitades rahvahääletuse eelnõule sedavõrd palju parandusettepanekuid, et selle menetlemine jääks pikalt venima, mis sunniks eelnõu riiulisse panema ja küsitluse ära jätma.
Poolamets vs Läänemets
Novembri lõpus valitakse Riigikogu põhiseaduskomisjoni etteotsa juristi ja ajaloolase haridusega EKRE poliitik Anti Poolamets, aseesimehena jätkab sots Lauri Läänemets.
30. detsembril 2020. aastal täpselt kell 15.30 annab Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Kaja Kallas põhiseaduskomisjonile paberkandjal üle 3500 muudatusettepanekut abielureferendumi eelnõule. Sotsiaaldemokraadid saadavad enda 5800 ettepanekut digitaalselt.
Anti Poolamets leiab, et tegemist on täieliku obstruktsionismiga ning seab kahtluse alla parlamendi töövõime üldisemalt.
„Jõudu,“ soovib piinlikkusest näost punetav Kallas komisjonist lahkudes, millele kõlas vastuseks Poolametsa resoluutne hinnang olukorrale: „Kurb!“. Poolamets ütleb, et rahvahääletus ja ka abielu on liiga tõsised asjad, et nende kulul lihtsalt nalja teha.
„Kas alaealistel peaks õigus olema juhtida iseseisvalt autot? Kas Hiiumaal on liiga palju hiidlasi? Kas abielu mõiste Eestis peaks sisult langema kokku abielu mõiste ja sisuga Usbekistani Vabariigis?“ on vaid mõned neist küsimustest, mida muudatusettepanekutena esitatakse. Tehakse ettepanek küsida, kas Venemaal on parem elada, kas anda Läti Saaremaale, kas võtta kasutusele rubla, kas väljuda NATO-st.
See kõik ei ole enam naljakas. Neist viimased korjab üles Vene propaganda. Mõnest nendest ettepanijatest saab hiljem minister. Näiteks Kalle Laanet ja Urmas Kruuse…
Lisaks leidub seal ka suisa roppusi. Selle autoriks on sots Raimond Kaljulaid. Ta pakkus välja küsimuse „Kas teid kepib, kes kellega kepib?“
„See on lihtsalt lollimängimine, millega pannakse kahtluse alla Riigikogu ja terve Eesti riigi autoriteet,“ sedastab Poolamets. Ta leiab, et opositsiooni poolt abielureferendumi eelnõule esitatud tuhanded muudatusettepanekud tähendavad Riigikogu töö blokeerimist.
„Rahvahääletus on nii kõrge õigusjõuga asi ja mina ei mõista, kuidas saab põhiseadust niimoodi seisma panna. Rahvalt hääle ära võtmine on praegu põhiseaduse toimimise peatamine väga olulises punktis,“ sõnab ta.
“Reformierakonna fraktsioonis on 34 saadikut ja iga saadik mõtles ligi sada küsimust. Mõni läks hoogu, kirjutas rohkem küsimusi, mõni jäi pidama vähema peale, aga kokku tuli umbes 3500,” uhkustab Kallas. Täpsustuseks olgu lisatud, et paljud neist kubisevad kirjavigadest ja ilmselgelt valmis suurem osa erakonna noorte jüngrite käe läbi, mida erakonna esimees ise pole näinudki.
2021. aasta jaanuaris läheb möll lahti. Põhiseaduskomisjonis on ametnikud juba pikki päevi avaldusi sorteerinud. Asi tipneb sellega, et komisjoni aseesimees, sots Lauri Läänemets koos kaasvõitlejatega ründab Poolametsa kabinetti.
Poolamets ei anna grammigi opositsioonile järgi: kuidas küla mulle, nii mina külale. „Seltsimees, sotsialist, palun lahkuge ruumist!“ kõlab resoluutne nõue Toompea lossi teisel korrusel. „Palun lahku siit ruumist ja näita parlamendiliikmele väärikat taset. Sa ei tohi võõras ruumis olla, kui sind pole siia kutsutud. See on minu isiklik kabinet. Ärge hävitage parlamendi mainet!“
Anti Poolamets: „See, et rahvahääletuse eelnõu tekitab pingeid see oli kindel, aga seda millises sügavikku kukub opositsiooni käitumine parlamendis, noh, sõna kultuur on siin palju kasutada. See ladinakeelne sõna „obstruktsioon“ meenutab mulle kõige rohkem Kafka „Protsessi“, millesse ma kuu aega hiljem sattusin pärast juhtimise ülevõtmist põhiseaduskomisjonis. Kui keegi loeb kunagi kümme aastat hiljem seda protokolli, mis siin toimus, siis tõepoolest, Kafka „Protsess“ kahvatub selle kõrval.“
Poolamets võrdles sellist käitumisi ka revolutsiooniliste madruste käitumisega. Opositsioonisaadikud tungisid ruumidesse, räuskasid koridoris, andsid valeinformatsiooni edasi, see kõik oli omaette isegi põnev, aga samas ikkagi piinlik.
13. jaanuar 2021
Sel päeval pidi Riigikogu kinnitama rahvahääletuse. Päev varem aga korraldasid kapo ja prokuratuur pressikonverentsi, kus teatasid, et Porto Franco asjas on kahtlustus esitatud Keskerakonnale ja selle sekretärile Mihhail Korbile. Selleks ajaks oli vahi alla võetud Porto Franco kinnisvaraarenduse omanik Hillar Teder, keda kahtlustati altkäemaksu vahendamises ja andmises Keskerakonna juhitud Tallinna linnavalitsusele.
Jüri Ratas teatas järgneval päeval tagasiastumisest ja viis lahkumisavalduse president Kersti Kaljulaidile.
Valitsuse laialisaatmine ja sellele eelnenud kaporatuuri operatsioon oli selgelt ajastatud ja kindla eesmärgiga – valitsus laiali saata ja Reformierakond sinna tagasi upitada.
Varasemat plaani järgides siiski arutatakse Riigikogu saalis abielureferendumi läbiviimist, aga vinamarjad on hapud, sest peale EKRE fraktsiooni pole saalis kedagi.
Edasine on juba kõikidel teada – Reformierakond tegigi Keskerakonnaga uue valitsuse, mis erilise päikesetõusurituaaliga Kadrioru lossi ees sisse pühitseti. Omavahel ometi juba algusest peale läbi ei saadud ning kogu riik ja selle juhtimine kannatas kõvasti. Aasta hiljem lasi Kallas kõik Keskerakonna ministrid lahti ning hakkas ainuvalitsema. Jaanipäevaks klopsiti kokku järgmine hädatapuvalitsus, seekord haarati kampa sotsid ja Isamaa. Ja nii ta läks.
Nüüdsed valimised on Eesti saatust otsustavad. Otsustavamad kui me arvata oskaksime.
Aarne Mäe