01.03.2023
Kalle Mälberg
Läbi hommikuse udu paistis üle Lämmijärve Venemaa kallas häguselt kui tõusin Konnumäe veerele. Telefon helises, pihuliisust kostis räme retsihääl: „Zdaroova, drug!…Zenja zdess… (edasi tõlkis tark masin jutu juba selgesse eesti keelde)… Sa tunned vanast ajast noid minu zajoobe seal pealinnas – kallased, kraanihhid, pevkuurid ja, mihhelzoonid…ja siis too Liigi. Söötsin neid peost kakskümmend aastat – sitsisid kuulekalt ja keerasid sitta, nagu kästud ja ette nähtud. Me teame sendi pealt, kes tõid Venemaalt VEB fondi raha reformvoodisse parteiehituseks. Mul on isegi meeles spordikoti värv – kollane, bljääd!“
Telefoni sigines paus. Wagneri heliloomingu asjatundja Jevgeni Prigozin pani suitsu ette, köhis ja jätkas: „Panimajess? Minu kõige paremad zemljakid said teie pankades, notarite, prokuratuuri ja politsei vagural vaikimisel sadu miljardeid roiskuvasse läände toimetada, kuni teil istus toolil poliitkomissar ja too parteisõdur, kes kõiki ministritoole nühkis… Ega siis Viimsi ja Kakumäe villad, sadamate kaatrid ja jahid niisama taevast kukkunud. Raha aga armastab vaikust ja sellest me ei räägi…“
„Smatrii … Nüüd on tasumise aeg. Ütle neile … !“ Järve taga köhitakse , kujutlen kuidas röga sülitub lumme: „Ponjal?… Mul on neid teie kommunikatsiooni- ja suhteeksperte kakskümmend aastat rasvaga toidetud poliitloomi kohe vagunisse vaja. Prjaama! Otsekohe väga vaja! Vajan neid tüüpe sealt teie klaasist kontoritest. Paar tuhat teie pealinna tšinovnikut ja komissari ajaksin Pihkvas vatjovkadesse ja saadaksin Bahmutit võtma. Aga mitte relvadega, püsse ma neile ei usalda. Las mölisevad rohepöördest, koroona- ja energiakriisist ning uluvad süsinikuneutraalsusest kuni hohollid alla annavad. Teie žurnalistid ja arvamusega liiderdajad jätkaksid pläägutamist kriisidest, mille nad ise oma haleda võimunatukese põlistamiseks on välja mõelnud. Nad puuderdaksid hoholliajud tolerastia ja liberastliku pläraga, etendaksid Ukraina stepis rohepöörlemise ja kliimasonimise ringtantsu. Ahistaksid ja väärkohtleksid kuni hohollid teadvuse kaotavad ja võit on meie“
Nägin und vist – ilmsi võimatut und.
Mu naabruses on vanad talud noorte peredega täidetud – Maanus kasvatab hobuseid, Rivo annab tööd metsameestele, Gert juhib traktorit. Räpina lasteaias tehakse uusi rühmi juurde. Kõnnin valmisjaoskonna poole …
Me päästame Eesti tallinnistlikust ülbusest niikuinii!
Kalle Mälberg, vabaakadeemik