01.03.2023
Solidaarsus Ukrainaga on igati õige, aga see peab toimuma mõistuse piires. Pilt on illustratiivne.
Valimiste eel levitavad vasakliberaalid valeväidet, nagu oleks EKRE Ukraina vastu, kuid see pole nii – ukrainlaste toetamise ees on siiski prioriteediks oma maa ja rahvas.
EKRE oleks võinud kaasa minna Ukraina-patriotismiga, lehvitada igal pool nende lippe, võtta avasüli vastu põgenikke ja nii edasi – siis oleksid nad „nagu kõik“.
Aga rahvuskonservatiivid piirdusid sõnalise toetuse ja ohtra materiaalse abi saatmisega, nagu on seda teinud Anti Poolamets, kuid keeldusid ülevoolavast kallistamiskampaaniast, sest muidu poleks jäänud kedagi, kes kaitseks Eestit ja eestlust.
Siis poleks olnud kedagi, kes ütleks, et 100 000 ukrainlast, kellest paljud tahavad siia jääda, on katastroofiliste sündimuse langusega eestlaste ja Eestimaa jaoks liig. Keegi poleks juhtinud tähelepanu venekeelsete lisandumisel kiirenenud venestumisele, sest aur oleks kulunud Ukraina lippude lehvitamisele.
Keegi poleks öelnud ühiskonnale, et Ukrainale äraantud relvastuse võrra on meie endi kaitsevõime nüüd nõrgem, sest uued relvad tulevad asemele aastate pärast, agressiivne Venemaa aga on meie naaber ja meie seega rinderiik.
Keegi ei juhiks tähelepanu sellele, et põgenike saabumine on muutunud täiesti kontrollimatuks, et meie vastuvõtuvõimekus on ammendunud ja et edasine abi on juba oma rahva arvelt, kes vaevleb samuti reformierakondlike kriiside käes.
EKRE otsustas ilusaid sõnu mitte loopida ja keskenduda üldise Ukraina-patriotismi asemel oma rahva hakkamasaamise jälgimisele ning eestluse positsiooni hoidmisele omal kodumaal.
Oponentide ebaõiglase kriitikatule all võeti sellega ehk mingisugune kahju sisse, aga vähemalt keegi jäi, kes võitleb Eesti eest.
Uued Uudised